Edukalt on embrüosiirdamist kasutatud kõikide põllumajandusloomade juures, kuid ulatuslikumalt veisekasvatuses. Kuna see meetod on küllalt kallis, siis rakendatakse seda põhiliselt kõrge aretusväärtusega pulliisade saamiseks. Pulliemadeks (doonoriteks) valitakse kõrge aretusväärtusega lehmad, keda seemendatakse tipp-pullide spermaga. Parimaid pulljärglasi kasutatakse pärast aretusväärtuse määramist pulliisadena järgmise põlvkonna poegade (sugupullide) saamiseks. Kuna seemenduspullilt saadakse tuhandeid järglasi, siis suureneb ka soovitud efektiivsete geenide levik populatsioonis. ET abil saab kiirendada üleminekut ühelt tõult teisele. Embrüosiirdamismeetodi olemus seisneb selles, et doonoril (loom, kellelt embrüoid võetakse) kutsutakse hormooni prostaglandiin-F2 süstimisega esile superovulatsioon. Kui tavaliselt valmib lehmal ühe innatsükli jooksul 1 või 2 munarakku, siis superovulatsiooni korral valmib neid 10 või enam
Sugulaste andmeid kasutatakse selleks, et saada rohkem informatsiooni looma genotüübi kohta, kuna eeldatakse, et hinnatav tunnus on päritav ning sugulastel on sarnased geenid. Sugulaste andmete alusel hinnatakse looma aretusväärtust ka juhul, kui tunnust ei ole loomal endal võimalik mõõta. Näiteks lehmvasikaid ei ole võimalik valida karja täienduseks nende enda piimajõudlusandmete alusel. Seepärast arvestatakse valikul nende eellaste piimajõudlusandmeid. Sugupullide piimajõudluse aretusväärtuse hindamisel kasutatakse sugulaste andmeid, kuna pull ise piima ei tooda. Määrava tähtsusega pullide aretusväärtuse hindamisel on järglaste andmed. Veiste aretusväärtus määratakse Jõudluskontrolli Keskuses (JKK). Aretusväärtus määratakse matemaatilise statistika meetodi BLUP meetodi -abil Pullide hinnatakse veel ka rahvusvaheliselt, kuna neil on järglasi paljudes riikides. Sellega tegeleb
annaabi.ee 
