Õigekirjutussõnaraamat. Kirjakeele sõnaraamat, mis esitab ainult ortograafianormingud, vahel minimaalselt ka muud infot. Nt., ,,Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat" Tallinn, 1918 näitab ka sõnade muutmist ja sisaldab tähtsamad keelereglid. Vormisõnaraamat esitab kirjakeele sõnade käänamise ja pööramise info. Nt Ülle Viks ,,Väike vormisõnastik" Tallinn, 1992. Etümoloogiasõnaraamat On erinevalt teistest sõnaraamatutest diakrooniline, st ta seletab sõnade päritolu, sugulusseoseid ja arengulugu. Alo Raun ,,Eesti keele etümoloogiline teatmik" Maarjamaa kirjastus, 1982. Seda valemiku ülesandeks on anda lugejale mingit aimu eesti keele sugulastest. Välja jäetud kõik võõrsõnad, uuemaid oskussõnu ja onomapoeetilisi ning deskriptiivseid sõnu. Välja on jäetud ka vananenud sõnu. Teatmiku esituskord on järgmine: vasakult esimene on eestikeelne märksõna, millele klambreis järgneb tähendus või seletus
(nii enesemääratluse kui ka teistepoolse määratlusega). Stereotüüp -- see on teadmine, kuidas midagi teha, kuidas teatud olukorras toimida. Teadmine, et väikest last saab rahustada kuss-kuss häälitsusega, et tuttavat nähes öeldakse tere!, et surnu juures tuleb käituda vaikselt, et teda mitte häirida ... Kuid mujal teatakse hoopis teisi vormeleid, teisi käitumisnorme. Üks huvitavamaid stereotüüpe seostub nimeteemaga: nimi näitab kuuluvust kuhugi (sugulusseoseid, sotsiaalset kuuluvust, sugu, rahvust, vanust jms). Stereotüüpide muutmine näitab pärimusrühma suundumuste ja püüdluste muutumist. Stereotüüp mentaalsel tasandil kujuneb välja rühma kogemusest ja on seega algselt otstarbekas suhtumine ja/või väljenduslaad. Stereotüüp ei pruugi olla rühma poolt teadvustatud, kuid teatud piirisituatsioonides erinevate rühmade stereotüübid kohtuvad ja selle erinevuse kaudu saadakse teadlikuks ka oma stereotüüpidest.
annaabi.ee 
