XVII sajandi keskpaiku toimus Inglismaal revolutsioon mis tähistab kapitalismi ajasu algust. Revolutsioon tuli ka põllumajandusse ja loomakasvatusse. Loomad ei olnud enam ainult sõnniku tootmiseks. Hakati parandama loomade söötmist, mille tulemusena kasvasid nad suuremaks ja tõusi varavalmimise tase. Töötati välja söötade tõiteväärtuse hindamise meetodid ja see viis XIX saiandi keskel mitmesuguste söötmisnormide koostamiseni. Loodi tõuraamatud ja suguluspaaritust hakati reguleerima teiste loomade kasutamisega teisest majanditest. Esimene tõuraamat ilmus hobuste kohta. Arengu piduriks olid erinevate teooriate idealistlikud käsitlused. Mutatsiooni- ja kromosoomi teooriat käsitleti tootmisest täiesti eraldi. Organismi peeti väliskeskonnast sõltumatuks, muutumatute keenide kogumikuga mosaiigiks. See ei soodustanud koduloomade arengut. Sotsialistlik loomakasvatus Sovhooside ja kolhooside ülesehitustööd, tõulavade
tõusisest struktuuri, mis hõlbustab selektsiooni. Liinaretus tähendab uute liinide loomist või olemasolevate täiustamist. Liinaretuses eristatakse kolme etappi: 1. liinialustaja leidmine liinialustajaks valitakse isasloomad, kelle kehaehitus ja jõudlusomadused vastavad kõige enam aretuseesmärgile. Seejärel hinnatakse nende aretusväärtus ning valitakse liinialustaja. Esimesel etapil kasutatakse ühtlikku paaridevalikut, kuid mitte suguluspaaritust. 2. liinialustaja järglaskonna kujundamine, liinijätkajate leidmine I põlvkonna järglaste seast valitakse liinialustajaga kõige enam sarnanevad pojad, keda kasutatakse emasloomade seemendamisel. Seejärel hinnatakse järglaste järgi nende aretusväärtus ning parimad valitakse liinijätkajaks. Liini jätkajaid valitakse analoogiliselt ka järgmises põlvkonnas. Liinijätkajatega paaritatakse teistesse liinidesse kuuluvate emasloomadega ja tehakse võimalikult ühtlikku paaridevalikut
annaabi.ee 
