paistnud kalade juurdekasv võib hiljem olla tunduvalt väiksem kui keskmise massiga isendeil. Eksterjööri tunnuste osas peab valikuintensiivsus olema mõõdukas. Keskmisest palju kõrgema kehaga karpkaladel esinevad sagedamini selgroodefektid, suurema selgroolülide arvuga kaasneb aga väiksem vastupidavus hapnikudefitsiidile. SUGUKARI Tõuaretuse seisukohalt on karpkala suur viljakus tootjale pigem puuduseks. Sugukalade väikese arvuga kaasneks aga genofondi vaesumine ja suguluspaaritus e inbriiding. Seetõttu peetakse sugu karjas kalu tootmisvajadusest üle 10 korra enam. Emas- ja isaskalade optimaalne arvuline vahekord sugukarjas on 1 : 1. KASV Sugu karpkalad vajavad optimaalset tihedust (olenevalt vanusest 600–400 isendit ha kohta). Suurim on optimaalses eas (6–10aastaste) kalade juurdekasv (emastel keskmiselt 418–632 g, isastel 390–580 g suve jooksul. Portsjonkudejad (sugukalatiiki asustada haugi). SUGUKALADE ETTEVALMISTUS
2. liinialustaja järglaskonna kujundamine, liinijätkajate leidmine I põlvkonna järglaste seast valitakse liinialustajaga kõige enam sarnanevad pojad, keda kasutatakse emasloomade seemendamisel. Seejärel hinnatakse järglaste järgi nende aretusväärtus ning parimad valitakse liinijätkajaks. Liini jätkajaid valitakse analoogiliselt ka järgmises põlvkonnas. Liinijätkajatega paaritatakse teistesse liinidesse kuuluvate emasloomadega ja tehakse võimalikult ühtlikku paaridevalikut. Suguluspaaritus selles etapis ei ole vajalik. 3. kolmandal etapil valitakse liinialustaja III ja IV põlvkonna järglasi liini jätkajateks samuti järglaste hindamise alusel, kuid nendega paaritatakse mõõduka suguluspaarituse astmetel III-IV ja IV-IV sama liini emasloomadega (pojapoegade ja pojapojapoegade tütreid). Nii säilitatakse liinialustaja mõju järglastele. Veisekasvatuses on igal liinil liinialustaja nimi. 5.1.1.1. Liinide ühendamine. Kõige levinum aretusmeetod
annaabi.ee 
