Seoses homosügootsuse suurenemisega väheneb valikutunnuste varieeruvus populatsioonis, mis garanteerib soovitud jõudlusomaduste püsivuse järglaspõlvkondades. Inbredliinide loomise eelduseks on kõrge viljakus, mis võimaldab teha ranget valikut järglaste hulgas. Põllumajandusloomade populatsioonis sellisel tasemel inbriidingut rakendada ei saa, kuna järglaste arv on väike (valikuvõimalused on väiksemad). Eriti tundlikud inbriidingu suhtes on sead ja lambad . Suguluse ja sugulusaretuse märkimiseks kasutatakse inbriidingu astmeid, mis määratakse loomade lähema või kaugema suguluse järgi. Inbriidingu astmete määramiseks selgitatakse põlvnemistabeli alusel välja korduvad eellased. 3.2.Heterogeenne paaridevalik tähendab suguloomade paari suuremat geneetilist ja fenotüübilist erinevust. Kõige kaugem on liikidevaheline kombinatsioon (hübridiseerimine). Ristamise korral paaritatakse eri tõugu loomi. Heterogeense paaridevaliku alla kuulub ka
aretusmeetod, aga tagab tõugude püsivuse. Väiksemates populatsioonides üksikute isasloomade ulatusliku kasutamise tulemusena suureneb tõu- ja suguloomade geneetiline sugulus. Kahe vanema sugulust arvutatakse valemi järgi: RXY = 0,5n1 + n2, kus ühise eellase asukohta põlvnemistabelis näitab n1 X loomal ja n2 Y loomal. Mida kaugem on ühine eellane, seda madalam on sugulus. Järglase sugulusaretuse astet hinnatakse inbriidingu koefitsiendiga: FX = 0,5n1+n2+1 (1+FA), kus järglaste vanemate ühine eellane asub isal n1 ja emal n2 põlvkonnas ning FA näitab ühise eellase inbriidingu koefitsienti. Vanempaari sugulusastet väljendatakse ka astmetega rooma numbritega. Neid astmeid jaotatakse järgnevalt: 1. Veresugulus I-II, II-I, II-II (1. ema ja 2. isa põlvnemistabelis ühise eellase asukoht) 2
annaabi.ee 
