Osaliselt saab seda arvestada ka siis, kui rühmasulus on söötmiskohad eraldatud vahepiiretega – sellega kindlustatakse igale emisele ettenähtud söödakoguse kättesaamine. Et emised söövad oma söödakoguse ära erineva ajaga, on nende rühmasulus pidamisel hädavajalik söötmise momendil kõikide emiste vaba juurdepääs söödakünale. Vastasel juhul sööb osa emiseid teiste sööda, ise seejuures rasvudes ja muutudes suguloomana kõlbmatuks. Küna serva ja piirde vaheline kaugus peab olema vähemalt 1,8 m, et emised saaksid normaalselt süüa. Emised eelistavad enamiku (80%) magamisajast olla lamamisalal, harvem sõnnikualal. Normaalne lamamisala emise kohta ei tohi olla alla 1,1 m2. Lamamisala hoiavad emised puhta, kui see ei paikne küna ja sõnnikuala vahel. Kuival ja soojal lamamisalal eelistavad emised lamada üksteise lähedal ja nad on puhtamad
võimet sünnitada teatud hulk järglasi. Sekundaarne viljakus on primaarsest viljakusest madalam, sest osa munarakke jääb seemendamise ajal viljastamata ja osa looteid hukub. Seal on sekundaarne viljakus 60-70% primaarsest. Meil kasvatavate suurt valget ja eesti peekonitõugu sigade viljakus on keskmiselt 10-12 põrsast. Sigade viljakust mõjutavad tegurid: a. sigimise alguse vanus noorte emiste kasutamine suguloomana peaks algama 8-kuuselt ning korraliku söötmise ja pidamise puhul on nende kehamass 110-120 kg ümber. Et vabanevate munarakkuda arv ovulatsiooni iga järgmise innaga kasvab, siis soovitatakse esmakorselt poegida 3nda inna ajal b. puhkeaja pikkus poegimise ja taastiinestumise vahel optimaalne 5 nädalat. Kui on liiga lühike puhkeaeg, siis see põhjustab järgmisel tiinusel suurt embrüonaalset suremust. c
annaabi.ee 
