jutustab peast talle kauni luuletuse. Anne-Mai kujutab ette, et Eduard teeb talle abieluettepaneku ning vastab talle peast luuletusega ning laskub põlvili ja tõstab käe silmile. Eduard hakkab assja tõsiselt võtma ja mõtleb päriselt et nad võiksid Anne-Maiga abielluda, kuid Anne-Mai ytleb et tal on hea võime osasse sisse elada ja abieluteema jääb katki. Anne-Mai mainib et ennem kui Eduard ära läks jäi Anton veel temaga rääkima sugulashingedest. Eduard vihastab ja arvab et sellepärast Anton ei tulnudki temaga koos röövile Anne-Mai majja. Ta vaatab Antoni tehtud poolikut ahju ning ta tõstab ühe toe eemale (eesmäegina et see Antonile peale kukuks). Eduard lahkub akna kaudu. Hetk hiljem tuleb Anton seljas ülikond ja käes tort ja hakkab temaga lüüriliselt rääkima. Anne-mai hakkab tõrjuma teda. Kui Anton kuuleb et Eduard oli seal käinud, saab ta ka vihaseks, ta näeb
eest tema ülemusele ei meeldinud. Meeleheitel van Gogh hakkas maalima, otsides väljundit võimsale emotsionaalsele ja vaimsele pingele. Ta töötas kümme aastat suure intensiivsusega, luues väga omapäraseid teoseid, kasutades ekpressiivseid värve ning jooni, mis kõik inspireeris hiljem foviste ja ekpressioniste. Oma eluajal müüs van Gogh ainult ühe maali. Van Gogh kolis Pariisist Arles'i 1888. aastal, lootes seal eesti leida sugulashingedest kunstnike koloonia, kes püüaksid samuti nagu tema leida harmooniat ja inspiratsiooni valgusest ja värvist, elades lihtsat, loomingule pühendatud elu. Van goghi unistuse täitumine näis olevat käeulatuses, kui sõber Gaugin temaga liitus. Kuid kahe kunstniku samavõrra raskete iseloomude kokkupõrge tõi kaasa koletuid tagajärgi. Pärast kaklust Gauginiga lõikas Van Gogh omalt ühe kõrva peast ja püüdis seda ühele lõbutüdrukule kinkida. Pärast vaimset kokkuvarisemist 1888