kaitsvate vaimude või jumalustega, muutunud võimsaks ja samas ohtlikuks. Ebaviisakaks peeti näiteks isegi küsimusega vanema inimese poole pöördumist. Austusjärjekorras peale vanemaid oli enne ema alati isa. Pereknd ise aga allus sugukonna õpetajate-tarkade nõuetele ja tavaõigusele. Õpetajateks peeti tolkorral teadjaid, tarku, nõidu, kes olid igavikuga tihedalt seotud, teadsid salastatud informatsioone, valitsesid sugukonnakaaslasi ning valistemise all peetakse tolle ajastu kohaselt silmas eelkõige vastutust. Targad olid ühes isikus õpetajad, kohtunikud, ravitsejad, nõuandjad ja preestrid. Neil lasus suur vastutus ka seoses uute õpilaste otsimisega, sest õpilane ei tohtinud mingil juhul olla ebaküps ega nõutust madalamal tasemel. Seetõttu otsisid nõiad oma järeltulijaid tihti oma laste hulgast, kuid veresugulus ei olnud alati määrav. Kui
Arutledes Hilis-Paleosoikumi selgroogsete üle on mõnikord raske vahet teha vee- ning maismaaelustiku vahel, kuna mitmed tolleaegsed neljajalgsed loomad elasid järvede, jõgede, madalate merede kallastel või soodes ning jaotasid oma aja vee ja maismaa vahel. Vara-Karboni ajal olid ainsateks selgroogseteks kahepaiksed, kellest mitmed säilitasid veelise elulaadi kogu elu vältel. Karboni kahepaiksed ei meenuta eriti millegi poolest oma kaasaegseid sugukonnakaaslasi. Tänapäeva konnad ja salamandrid on väikesekasvulised loomad; nad paistavad olevat sellise tähelepanu mitte köitva välimusega seetõttu, et ainult sellised isendid suutsid oma kohta loomariigis säilitada, arvestades roomajate ja imetajate poolt pakutavat võistlusmomenti. Vastandina sellisele situatsioonile, olid Karboni ja Vara-Permi kahepaiksed maailma ainuvalitsejateks ja seetõttu leidus neid paljudes erinevates suuruse- ja
annaabi.ee 
