taimeosakestest "lautasid". Võrreldes seenepõllundust viljelevate troopiliste aedniksipelgatega, peavad metsakuklased mõtlema ka toidu säilitamisele. Sügistalvine periood elatakse üle sipelgatesse kogunenud suhkrute arvel, sest meie kliimas pole võimalik lisatoitu hankida väljastpoolt pesa. Varakevadel on toiduvarud eriti olulised, kuna siis tuleb täita pere eduka arengu seisukohalt kõige tähtsam ülesanne kasvatada üles suguisendite uus põlvkond. Sel ajal kasutavad kuklased eelmisel aastal kogutud, töödeldud ja säilitatud toitu. Suur osa energiast kulub veel pesa kütmiseks, sest haue vajab arenguks soojust. Kõige otstarbekam on säilitada toit elusvarudena (lipiidid, suhkrud) varusipelgate rasvkehas. Seal toit ei rikne ja liigub ise õigel ajal õigesse kohta. Jälle kord näeme, et meil on raske midagi uut leiutada. Ka inimese loominguks peetud mõne aastatuhandese ajalooga põllumajandust on
Suised nõrgad. Tagakeha suureks veninud, ei ole võimeline iseseisvalt liikuma. Kuningas: Kehakate tumenenud, seljal kaks paari tiivakönte. Tundlad lühemad kui töölistel. Suised nõrgad. Kuninga ülesandeks on muneva ema viljastamine. Lisaks neljale põhitüübile võib termiitide pesas olla ka noori suguisendeid, kelle keha on tumenenud. Neil on arenenud tiivad, mis ulatuvad üle tagakeha tipu. Tiivad kolmnurksed, ees- ja tagatiivad on ühesuguse soonestuse ja kujuga. Noorte suguisendite tundlad on kuninga ja kuninganna omadest pikemad. Tagakehas paikneb hästiarenenud rasvkeha. Termiidilised on koloniaalse eluviisiga. Ehitavad läbiseeditud toidust ja pinnasepurust tugevad pesad, mis võivad kaaluda tonne. Termiitide pesas hoitakse kindlat niiskust ning ka õhu koostis pesas on erinev väliskeskkonnast. Termiitide toiduks on peamiselt surnud taimed ja puit. Selts: Tsorapterilised (Zoraptera)
suitsupääsuke, hunt jt) on abistajad, kes aitavad pesitseval paaril nende järglasi kaitsta ja toita; kolooniatena pesitsevatel liikidel hoiatavad kiskjat märganud isendid kolooniakaaslasi; paljudel lindudel esineb kiskja üheskoos ründamine ehk mobing ; ühiseluliste putukate (mesilased, herilased, sipelgad jt) koloonia tuhanded kuni miljonid liikmed loobuvad sigimisest ja pühendavad kogu oma elu üksnes ühe või väheste suguisendite (nn kuninganna) poolt toodetud järglaste eest hoolitsemisele. Miks on siis liigisisene agressiivsus loomadel loodusliku valiku teooria järgi eeldatust madalam ja miks esineb loomariigis nii palju näiteid koostööst, abistamisest ja isegi äärmuslikult ennastohverdavast käitumisest? V.C. Wynne- Edwards oma 1962. a. ilmunud raamatus püüdis seda seletada nn rühmavaliku teooria abil. Selle põhiseisukohad olid järgmised:
annaabi.ee 
