hävingust. Tehti otsus, et tõu säilimise nimel ja tema omaduste parandamiseks tuleb luua hobusekasvandused, millest aasta hiljem asutati Tori Hobusekasvandus. [3] Tegevus kasvanduses algas järgmisel, 1856. aastal. Kasvanduse asutamise sihiks oli aretada vastupidavat, vähenõudlikku, kiiret eesti hobust, keda ähvardas kadumine teiste tõugudega ristamise ja paremate hobuste väljaveo tõttu. [3] Kasvanduse töö alustamisega avati kasvanduses suguhobuste raamat, kuhu kanti kõigi kasvanduse hobuste andmed. Tinglikult tuleks suguhobuste raamatut lugeda tõuraamatu eelkäijaks, sest tõuraamatusse kanti hobuste põlvnemise, järglaste, välimiku hindamise ja jõudluse andmed ning iseloomu omadused. [3] Teiseks, aga 1921. aastal, kui Haapsalus registreeriti Eesti Maahobuse Kasvatajate Selts ja hakati pidama tõuraamatut. (Lisa 1) 1921. aastal asutati Eesti hobuse kasvatajate selts (tollase nimetusega "Eesti Maahobuse
Temaga paaritati sangaste mõisa ümbruses, kuid isegi Lätist käidi paaritamas. Hetman oli väga hea pärandamisvõimega. Ja ka tema järglased andsid omadusi ilusti edasi. Nad olid keskmise suurusega, küllalt tiheda, kuiva ja tugeva konstitutsiooniga. Seejuures ka hea liikuvusega ja vähenõudlik. Kolmandal perioodil 1908-1920 kinnistati Norfolk-roadsteri omadusi ja kasutati ka juurde ida- friisi. 19 saj lõpus (1896) pandi alus ka taluhobuste (suguhobuste) ülesmärkimisele. Siiski peab ütlema, et sel perioodil oleks kasutatud veel tori-roadstereid, kuid neid ei saadud kätte. Vabadussõja ajal hobuste arv langes. Neljas periood algas peale 1920-daid, kui tuli Mihkel Ilmjärv, (kes oli loomaarst) Torisse ja võttis kasutusele tagasiristamise eesti hobusele. Hetmani järglased paaritati eesti täkkudega. Ning kasutati ka inbriidingut. 30-te põhiteema oli soode üles harimine ja kuivendamine. Ja kuna traktoreid ei jätkunud, siis
annaabi.ee 
