ja hobuse kirjeldamisel kriipsutatakse teda iseloomustavad omadused hidamiskaardil alla. Kõikki kehaosi hinnatakse heaks, rahuldavaks või halvaks. Kui hea siis 8-10punkti. Kui kõik kehaosad on hinnatud halvaks siis ei tohi üldhinne olla suurem kui 4 punkti 16. Hobust, kellel on mõigasluu, pätk, kõrivilistus, künahaukamine või jänesekand üldjuhul ei hinnata ja teda ei tohi kasutada suguhobusena. 17. Hobuse mõõtmete hindamisel mõõdetakse sentimeetrites turja kõrgus, rinna üm, kere põikpikkus ja kämbla üm. Iga hobuseõu hindamisel on EHS-i juhatusel õigus suurendada mõõtmete arvu ja muuta min või max mõõtmeid. 18. Eestis aretatavatel hobusetõugudel on järgmised miinimumnõuded: Eesti tõug Minimaalne kõrgus Täkud 136cm ja märad 136cm
2.1.1. Tuntumad sugutäkud Tori hobusel esimene täkuliin oli Hetmani liin. On olnud palju täkuliine, kuid paljud neist kaotasid aretuses tähtsuse ja kadusid. (Tabel 2) 2.2. Tõu tunnused Tori hobune on elava temperamendiga, sõbraliku loomuga, vastupidav ja kergesti õpetatav. Põhivärvus on raudjas, vähem tuleb ette kõrbe, musti, kollaseid ja halle hobuseid. Ta on söötade suhtes vähenõudlik, lepib hästi kohalike võimalustega. Kolmeaastasena on võimalik teda kasutada suguhobusena. Noorhobuseid on kerge õpetada. Tööhobusena kasutatakse teda 20-23 eluaastani. Raskete koormate vedamisel on näidanud tori hobune üles head veotahet ja suurt jõudu. Nii nagu teistelgi Eesti päritolu hobustel, on ka tori hobusel ratsa- ja veoülesannete kõrval täita roll liikide mitmekesisuse ja looduse hoidjana. [1] Varasemal ajal jaotati tori hobused kahte tüüpi: tüsedaks (tõumärk TA) ja kergeks (tõumärk TB). Käesoleval ajal sellist vahet enam ei tehta
annaabi.ee 
