Sankara järeltulija RAmAnuja. Ainus reaalsus on üks ainus jumal, kõik ülejäänud illusioon. Kõik muu on ainult näilisus. Jumal on tõde. RAmAnanda. Ütleb, et pole mingit vahet hindudel ja moslemitel ja hakkab neid mõlemaid õpilasteks võtma. KabIr on tema õpilane (1440-1518). Esimene mees, kelle kirjutusi sikhid pühaks peavad. KabIril on oma liikumine. Räägib sahaja-yoga. Inimesel tuleks müstilise kaemuse kaudu jõuda jumalani. Parimaks teejuhiks oleks guru. KabIri mõju nii sufismile kui sikhismile äärmiselt tugev. NAnak Devaji 1469-1538/39. Tema isa ksatriya, kes tegeleb raamatupidamisega. Tal on olemas vanem õde. Moslem, mees nimega Mardana on sõber. Ilmutus-Sõna, nimi, heldus, lahkus, puhtus, teenimine ja palve. Ei ole olemas hindut, ei ole olemas moslemit. Mina olen ainus Jumal ja sina oled tema guru. Panipati lahing 1526. Kaks palvet- üks hommikul ja üks õhtul. Usub, et heategevus on religiooni põhiline moment algusest peale. Supiköögid (langar)
saj seldzukkide riigi, siis tungiti Väike- Aasiasse, loodi Osmani impeerium, mille kõrgaeg oli 16. ja 17. sajandil. Vanemast ajast on pärit rahvalaulud, rahvajutud, vanasõnad, anekdoodid. Lisaks araabia ja pärsia kirjanduse ainesel klassikaline luule, nn diivaniluule (paleeluule). Vormid olid samad, mis pärsia luules. Rumi poeg sultan Walad oli esimene, kes luuletas turgi keeles. Sufismi mõjudel oli rahvaluulega sarnane Yunus Emre luule. Ta elas 13. ja 14. sajandil, luuletas kõigil sufismile omastel teemadel. Hiina kirjandus Suurim erinevus vana-hiina kirjanduse ja kreeka kirjandusega on see, et Hiinas pole monumentaalseid eepilisi teoseid. Eepilist kirjandust pole. Esimesed kirjalikud tekstid olid rituaalse sisuga, mis kirjutati oraakliluudele. Kirjandus algas Zhou dünastia II poolel (u 6. saj e.m.a), mil inimesed valitseja õukonnas hakkasid tegelema klassifitseerimise ja koostamisega. Riikliku tähtsusega tekstid, laulud.