2. Värvinimetuste kasutamine Vene keel erineb eesti keelest värvinimetuste kasutusel spetsiifilisuse poolest. Eesti keeles on võimalik kasutada üht värvinime kõige vajaliku kirjeldamiseks, kuid vene keeles on kindlatele objektidele omistatud ka kindlad värvitoonid, mille abil neid kirjeldada. Näiteks (Õim 1983: 30–31) Mõlemas keeles võidakse värvi abil väljendada deminutiivsust, kasutades sufiksit. Eesti keeles on need -u, -ke (ne) ning vene keeles on kasutusel -еньк. Kuigi see pole kummaski keeles sage nähtus – eesti keeles kasutatakse deminutiivsust värvide puhul harva ning vene keeles vaid põhivärvinimetustega. (Õim 1983: 30) 3. Värvinimetuste semantikast Larissa Degeli koostatud uurimuse eesmärk on eestlaste ja venelaste põhivärvinimetustega assotsieeruva uurimine. Uuring põhineb andmetel, mida koguti ilukirjandusest, fraseoloogiast
peenendus- ehk deminutiiv eesti suretama) ning sellest teise kausatiivliitega kui ka tegusõnaliitena (õnnitel-u ja kord-u-ma), liide -lane nii omakorda öl-dür-t- 'panema tapma' (ehk põhjus- sufiksit -ke(ne). Liidet -ke(ne) nimisõna- kui ka omadussõnaliitena (mägi-lane ja väik-lane), tama kellegi tapmist, vrd *suretatama). võib põhimõtteliselt lõputult liide -ne nii tegusõna- kui ka omadussõnaliitena (tugi-ne-ma ja
annaabi.ee 
