eesti keeleteaduses vokaalikadu sõna keskelt kindlatel tingimustel: kadus 2. silbi vokaal, kui 1. silp oli pikk ning sõna oli vähemalt kolmesilbiline (13.-15. saj): * laulamaan >> laulma; * kantanut >> kandnud Konsonandikaod sõna sees – eesti keeles on kadunud klusiilide spirandilised vasted nõrgas astmes, see aluseks laadivaheldusele: Tüveline AV: *tupa : tuban (G) > *tua > toa; *käte : käden >> käe; *teko : tegon >> teo. Sufiksiline AV: järgsilpides *selkätä >* selkädä > *selkää >> selga; *selkähän >* selkään >> selga; *lampahan >> lamba. 12. Uute häälikute teke eesti keelde. Epentees – uus häälik tekib sõna keskele (a) võõras konsonantühendis lisakonsonandi teke algsete konsonantide vahele: 5 *numri > numbri, *kelri > keldri, murretes *kaenal > kaendla.
Eesti keel on tsentraliseeriv keel, s.t pearõhuline silp on oluline häälikute kvaliteedi häälikute kvantiteedi tonaalsuse suhtes Paljude segmentaalfoneemide (s.t vokaalide ja diftongide) esinemine pearõhulises silbis. Astmevaheldus laadi- ja vältevaheldus (3 fonoloogilist väldet) on välja kujunenud tüve rõhulistes esisilpides, s.t pearõhulisel (või sellega struktuurselt võrdses seotud kaasrõhuga silbis); vältega kaasneb ka erinev meloodia. Sufiksiline astmevaheldus on sõltuv rõhust, s.t astmevahelduslikud liited saavad esineda vaid kaasrõhulises silbis; s.t järgsilpide kvantiteedisuhted sõltuvad silbi rõhulisusest. Lingvistiliselt relevantse palatalisatsiooni võimalikkus. Rõhusüsteem tähtsus tänapäeva eesti keeles toimuvate struktuurinihetes ja arengutendentsides, nt rõhu siirdumine esisilbile võõrsõnades (tomat, kotlet, taburet),
annaabi.ee 
