ümbritsevad asulad. Sellised tugipunktid muutusid areneva linna südaks. Hiljem tekkisid pfalzide ja tugipunktide asemele kloostrid, mis hõlmasid teinekord linnustest suuremaidki maa-alasid. Nii pfalzide kui kloostrite ligiduses paiknes arvukalt külasid, kus elasid käsitöölised ja põllumehed. Linnad muutusid turvalisemaks, kuna neid hakati kindlustama. Turvalised olid kloostrite või linnuste vahetus naabruses asuvad käsitööliste asumid – vicus, suburbium või portus. Kindlustatud linnust aga hakati nimetama burgus, kloostrit civitas. Kuna nii kloostrid kui ka linnused paiknesid strateegiliselt üsna kaitstud kohtades, kas saarel, mäel, jõekäärus või jõesuudmes, oli sinna ümber tekkinud asulatelgi suhteliselt soodne seis. Mida suuremaks ja tugevamaks muutusid aga kloostrite ja linnuste ümber tekkinud asulad, seda aktuaalsemaks muutus nende ühinemine, seesmise struktuuri korrastamine ning kindlustuste rajamine.
jõudmist Väinasuhu, kuni 10 vabatahtlikku nendest; selle järele võisid ka praost, ordumeister ja kodanikud võtta vabatahtlikke oma lossidesse ja töödele (U. B. 83). 1226. a. lubas Honorius III ordule ristisõdijaid lossi kaitseks võtta, kui nad nõus on (U. B. 91). 1238. a. teevad Saaremaa piiskopp Heinrich ja Saksa ordu lepingu, mille järele piiskopp ja ordu ühisel jõul ja nõul Lihula ühes aleviga (suburbium) ehitavad ja oma keskel siis jaotavad ning varustavad (U. B. 156). Kuramaa piiskopi kirjas 20. XI. 1259 mainitakse, et lossi ehitavad palgatud sulased (servi conducticii, U. B. 343). Aleksander IV-nda kirjast 9. II. 1258 kuuleme, et ordu lossisid ja kindlustusi tahavad neilt vägisi ära võtta mitte ainult paganad, vaid ka palju muid kõlvatuid inimesi. Paavst lubab neile lossisid, mis nad Jumala ja kiriku auks enese käes peavad, igaühe
annaabi.ee 
