Ü. Rannut (2002) rõhutab, et kakskeelsuse õpetamise eesmärk on lapse identiteeti säilitav mitmekultuursus. Beker (1995:6) defineerib kakskeelsuse käsitlemisel nelja erinevat keelevõimet, mille osas võivad kakskeelse inimese keelevõimed erineda: kuulamine, kõnelemine, lugemine ja kirjutamine. Erinevate kakskeelsuse olukordade puhul on vajalik välja tuua üks oluline eristus. Nende spekter ulatub nimelt rikastav kakskeelsusest (additive bilingualism) taanduva kakskeelsuseni (subtractive bilingualism). Kui lapsed räägivad mingit enamuskeelt ja neil on võimalus saada kakskeelseks mingi teise enamus- või vähemuskeele omandamise kaudu, siis käsitletakse seda valdavalt rikastava kakskeelsuse olukorrana. Esimene keel, milleks on antud juhul prestiizne enamuskeel, ei ole ohus. Seda ei asendata teise keelega, ükskõik kas uus keel on enamus- või vähemuskeel. Kodu ja/või kooli kaudu lisab laps senisele mingi uue keele ja kultuuri ning kadusid ei toimu
RT tüüp ms A 201 (lihtreakts.) B 284 (valikreakts.) C 237 · [D -Wundt'i variatsioon C-le, kus ta püüdis äratundmisaega mõõta, paludes katseisikul A-tüüpi katses reageerida alles siis, kui KI stiimuli ära tunneb. Tulemuseks saadi v. suur variatsioon ja isegi negatiivseid aegu vrld. A-ga, sõltuvalt kas KI oli konservatiiv või liberaal]. · Dondersi meetodit nimetatakse lahutusmeetodiks (subtractive method), kuna erinevate operatsioonide kestused saadakse lahutamise teel. Väga palju variatsioone ja seaduspärasusi leitud1. · Kriitika: komistuskivi oli see, et nt. C aja puhul ei saa välistada vastuse valiku staadiumi - ka siin tuleb valida, kas üldse reageerida või mitte. Seega pole võimalik leida ülesandeid, mis erineksid üksteisest just ühe mentaalse protsessi võrra.
annaabi.ee 
