34). Valevõtme ja luku püsiv sümbol on küll ühendavateks lülideks, kuid nende tähtsus muutub igal sammul järjest tühisemaks ja kogu poeemi tähendus on mõttesööstu sujuvas tõusus, mis haihtub olematusse. Pealekauba on irooniline luuletuse filosoofiline tähendus, mis eitab metafüüsikat valevõtmete paljastamise ja laotuse luku eitamisega. (Aspel,1989) Kiired mõttevälgatused, iroonia subtiilsus, autori ilmne vormivirtuooslikkus osutasid tugevale intellektuaalsusele luulekogus. Ometi voolas see sama ilmselt ka instinktiivseist ja sensuaalseist allikaist. 7 Omapärane on veel tsükkel ,,Väike eesti antoloogia", mis kirjutatud kuulsatest eesti luuleklassikutest. Juhan Liivist on Seitseteist ja sada neli... Kõik on kadunud.
jutustamine, narratiivi pingestatus. under toetub suurtele tekstidele. „Õnnevarjutuse“ ballaadidele saab ainest kolmest põhiallikast: Piibel (piibellik kõla ja haare), baltisaksa legendid („Porkuni preili“, „Rändav järv“) ja eesti rahvaluule. Aeg- ajalt on räägitud Under saksapärasusest, sest kasutab saksa ainest ja on üldiselt ka saksa kultuuri taustaga, erinedes ses osas Tammsaarest ja Lutsust. On leitud, et Underil on baltisakslastele omane subtiilsus. 1930ndate tekstide nihked on hilisperioodi alus: hakkab kirjutama Eestit seda fokuseerides, õiget isamaaluulet tal varem polnud. 3. Siuru-järgne (1940.–1960. aastad), hilislooming. 1920ndatel leitud tasakaal säilib, lisandub eleegilisus, mida mõjutab pagulus (igatsustunne, isiklikus plaanis minevikku pöördumine). Hiljem Under väldib ekstaatilisust, retušeerib seksuaalset avameelsust, kui oma luuletusi muudab valikkogude tarbeks. Isamaaluule tähtsustub 1940–50ndatel
annaabi.ee 
