5 Andrus Tool / Klassikaline saksa filosoofia / FLFI.01.020. pidada selleks ühendavaks kolmandaks elemendiks, mis on ühine nii mõistelisusele kui ka meelelisele antusele. Skeem põhineb aru menetlusviisil anda kujutlusjõu abiga puhastele arumõistetele meeleline sisu nii, et üldmõisted oleksid meelelise materjaliga seostatavad ja meelelised ettekujutused oleksid mõistetele subsumeeritavad. Jutt ongi subsumtsiooni probleemist – erilise meelelise antuse allutamisest mõiste üldisisusele, mille kaudu saab võimalikuks kogemustunnetus. Võimet allutada eriline üldisele nimetab Kant otsustusjõuks (Urteilskraft). Kuna jutt ei ole mitte subsumtsioonist empiiriliste mõistete alla, vaid aprioorsetest otsustustest, mis on alati juba teostatud, kui mõni empiirline tunnetus realiseerub kogemusena, siis pole subsumtsiooni probleem mitte empiirilise, vaid transtsendentaalse otsustusjõu probleem
õigusjõuga akti (vt eespool nii õigusaktide hierarhia kui ka legislatiiv- ning eksekutiivaktide suhe); 5) kui ühtegi muud pidepunkti ei ole, siis valib õiguse realiseerija oma juriidiliste mõtiskluste ning kaalutluste alusel (õiguslik motivatsioon) ja personaalse õigusteadvuse mõjul ühe kahest normist ning välistab nüüd ja järgnevalt alatiseks teise - kollisiooni jääva normi. 1. Tõlgendaja mõju faktiküsimuse lahendamisele Subsumtsiooni probleem: Juriidilist otsust võidakse käsitada eeldustest koosneva süllogismina. Suur eeldus näitab juhtumi kohta rakendatavat normi, väike aga toimunud fakte. Otsustaja ülesandeks on paigutada faktid suure eelduse alla. Selle operatsiooniga ehk subsumtsiooniga kujundatakse järeldus ehk õigusnorm. Probleem suurest eeldusest liitub õiguslike tekstide tõlgendamisega. Alles tõl- gendatuna annavad seadusaktid küllaldast informatsiooni õigusnormide kohta.
annaabi.ee 
