õigusnormile ja teine juhtumile kui faktile. Seetõttu räägitaksegi õigusküsimusest ja faktiküsimusest. Seaduse rakendamine tähendab siis seda, et juhtumi faktid paigutatakse üldises vormis oleva õigusnormi tunnustikku, faktid nagu kvalifitseeritakse õiguslikult (vrd Aarnio, lk 125). Suur eeldus näitab juhtumi kohta rakendatavat normi, väike aga toimunud fakte. Otsustaja ülesandeks on paigutada faktid suure eelduse alla. Selle operatsiooniga ehk subsumptsiooniga kujundatakse järeldus ehk õigusnorm (Aarnio, lk 138 139). Subsumeerimine on õiguse rakendamine tegelikult toimunud eluliste asjaolude suhtes (ÕE, lk 149; subsumeerimise loogiline olemus vt samas lk 140). Prof R. Naritsa selgituse kohaselt nähtub ,,täielikust õigusnormist, et kui abstraktne faktiline koosseis (T) kajastub tegelikkuses (konkreetsetes elulistes asjaoludes) S, siis kehtib S suhtes tagajärg R. Seega on abstraktne faktiline koosseis (T) tänu
/Kohtunik pole otsustamisel vaba. Ta on ühelt poolt seotud otsustamise kohustusega ja teiselt poolt ka kehtiva õigusega. Kontinentaal-Euroopas ei oma niivõrd tähtsust see, kuidas kohtunik otsuseni jõuab, vaid millised on otsustuse seaduslikud alused. Parim tee seaduslikul alusel otsustamiseks on traditsiooniline deduktiivne rakendusmudel, e subsumeerimine. Tuleb leida side seaduse semantilise kuju ja seadusandja tahte vahel. See kindlustab kaasustele võrdse lähenemise. Subsumptsiooniga ületatakse keeleline mudel. See on skemaatiliselt lihtne tee – väikse eelduse hõlmatusel suurest eeldusest järgneb sünteesina järeldus. Tegemist on süllogismi mudeliga ja siin saab kasutada formaalse loogika reegleid. Väidetakse, et õiglane otsustus peab sündima kehtiva seaduse raames, see vajalik, et tagada võrdsuse printsiip ja õiguskindlus. Väidetakse veel, et küsimuse aitab lihtsalt lahendada hoolikas normi valimine. Siiski ei saa eelnevaga päriselt nõustuda. Seadus saab
annaabi.ee 
