Kui käitumine tegelikustab eri õigusnormides toodud faktilisi koosseisusid, mida saab ka paralleelselt rakendada, on õigusliku tagajärje kindlaksmääramine raskem. Konkreetse elulise asjaolu sobimatus mõne õigusnormi faktilise koosseisuga ei luba teha järeldust, nagu ei tookski selline eluline asjaolu kaasa õiguslikke tagajärgi, see asjaolu võib sobida mõne muu normiga. Kindlakstegemine, kas situatsioon läheb hüpoteesiga kokku, ongi subsumeerimisprotsess. See on seotud normi mõttest arusaamisega. Rakendaja ei tohi hüpoteesi suhtuda pealiskaudselt. Rakendaja peab ka tegema kindlaks asjaolude sisu, see on raske tavakeele ja õiguskeele erinevuse tõttu, nt tahteavaldus juriidiliselt ja tavaliselt. Rakendajaid, eriti kohtunikke, aitab protsessiõigus. Jutt on tõe tuvastamiseks lubatud ja nõutud tunnetamisallikatest. Tsiviilprotsessis on dispositiivsuse põhimõte kohus tugineb poolte tõenditele ja asjaoludele. Neid
luba veel kohe teha järeldust, nagu ei tooks see eluline asjaolu endaga kaasa üldse mingeid õiguslikke tagajärgi. Tuleb kontrollida, kas konkreetne eluline asjaolu sobib mõne muu faktilise koosseisuga ja toob selle alusel ikkagi õiguslikke tagajärgi kaasa. Selle kindlakstegemine, kas konkreetne eluline asjaolu on reguleeritud mingi õigusnormiga ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi, kas S on üks T-juhus, ongi subsumeerimisprotsess. Subsumeerimine on seotud õigusnormi ,,mõtte" mõistmisega, õigusnormi ,,mõttest" arusaamisega. Õiguse rakendaja peab looma endale selge ettekujutuse sellest, milline on nende eluliste asjaolude iseloom, mida ta paigutab faktilise koosseisu alla. 248 TÕLGENDAMINE Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab õiguse rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte
annaabi.ee 
