Ratsionalismi vaimus peab Descartes inimolemisele olemuslikuks mõtlemist, seevastu kui inimese meeleline külg taandub teisejärguliseks. Vastavalt on meeled ka teadmiseallikaina mõtlemisega võrreldes teisejärgulised. Substants tähendab Descartes`i sõnakasutuses midagi, mis ei vaja oma olemasoluks mitte midagi teist. Nähtust saab nimetada substantsiks, kui tema olemasolu ei sõltu millestki teisest (Principia I, 51). Näiteks nähtuste omadused ei saa seetõttu olla substantsideks, kuna omadus sõltub asjast, mille seisundiks (Descartes ütleb: mooduseks) ta on. Substantsina käsitatav nähtus peab niisiis olema mõteldav ilma et oleks vajadust sellesse 11 seosesse kaasata ühtegi teistlaadi mõistet. Teadvuse käsitlemine mõtleva substantsina tähendab seega seda, et
eesmärgiõpetusega [kas vastab nüüdisaja funktsionalismile?]. L. oli idealist, st ta pidas reaalsust põhiolemuselt vaimseks. [13]Mh leidis L., et Jumalast juhitud looduses kehtib maksimaalse lihtsuse ja täiuslikkuse printsiip (selle näiteks on valguse sirgjooneline levimine), samuti küllaldase aluse ja identsuse printsiibid (tuleb juttu Wolfi juures). Nendest eeldustest lähtuvalt tunnustas L. ka vaimse moraalikorra olemasolu. Selle maailma substantsideks on monaadid, mitterelatsioonilised ehk mittesuhtestatud, sõltumatud mittefüüsikalised üksused (L. ei sallinud atomismi). Monaadid on lihtsad, individuaalsed, tajude ja soovidega vaimuolendid. [14] Maailma fenomenide taga peitub monaadiline aktiivsus. Ka aeg ja ruum pole muud kui monaadidevahelised seosed. Mõistus surub neile peale (omistab?) relatsioonid nagu kausaalsuse (phenomena bene fundata). Inimene vaimumonaadina on seotud monaadide monaadi ehk Jumalaga
annaabi.ee 
