ta, me, te, nad) esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat substantiivi; 2. Enesekohased e refleksiivsed (enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab verbi. Nt ta ostis omale saapad. 3. Vastastikused e retsiprooksed (üksteise, teineteise) viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja. 4. Omastavad e possessiivsed (oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt Ta ostis oma pojale auto. 5. Näitavad e demonstratiivsed (see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane, seesinane, sihuke, niisugune, taoline, teine, muu) viitavad situatsioonist selguvale asjale, tegevusele või tunnusele
15. Verbi infiniitvormid. Infiniitvormidel puuduvad mitmed verbile kui sõnaliigile omased tunnused: neid iseloomustavad mõningad substantiivi, adjektiivi või adverbi tunnused; ka puuduvad neil pööre ja kõneviis. Infiniitvormid ei esine lauses iseseisvalt öeldisena, nad kuuluvad tavaliselt sekundaartarindite koosseisu. 1) tegevusnimed: da-infinitiiv, vat-infinitiiv, ma-tegevusnimi e supiin (need on funktsioonilt lähedased substantiividele, nt Elada on ilus); 2) kesksõnad e partitsiibid – oleviku ja mineviku partitsiip – nud- ja tud, v- ja tav-kesksõna (need on sarnased adjektiividega, nt töötav laps); 3) gerundiiv e des-vorm, mis sarnaneb funktsioonilt adverbiga, nt tehes tööd, saame tublimaks. da-infinitiiv on pöördsõna infiniitne vorm, mis väljendab tegevust kui niisugust, edastamata seejuures spetsiifilisi grammatilisi tähendusi. Tunnus liitub tüvele, kusjuures tunnusel on 3 allomorfi:
annaabi.ee 
