Sel juhul tekib alati õigusuhte subjekte omavahel siduv subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Need tekkivad subjektiivsed õigused ja jur. Kohustused koos moodustavadki õigussuhte juriidilise sisu. Subjektiivne õigus tekib alati konkreetse õigusnormi alusel. Selle õigusnormiga riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja tagab selle käitumise oma autoriteediga, vajadusel aga ka sunniga. Sellest saame järeldada, et subjektivne õigus on lubatud teatud käitumine. Teiselt poolt on õigussuhte kohustatud isikul aga kohustus käituda selliselt nagu nõuab seda õigustatud subjekt. Seetõttu tuleb meil näha seda, et subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatud käitumist. Juriidiline kohustus tugineb samuti õigusnormile ja kujutab kahesugust seost: tekib õigussuhe üheltpoolt kohustatud isiku ja riigi vahel, teiselt poolt kohustatud isiku ja õigustatud isiku vahel
vahekorras, igal osal on oma funktsioon: mõistus valitseb (tarkus), emotsioonid toetavad mõistust (julgus), instinktid on ohjeldamatud (mõõdukus peavad olema vaos hoitud) õiglane hing õiglane toimimine inimeste suhtes. Platoni hilisemad dialoogid (Pidusöök) Vooruslik elu sünnib ilupüüdlusest ehk armastusest, sel on erinevad astmed. Kõige õnnelikumaks saame, kui suudame tunnetada ilu kui sellist, kui suudame taotleda ilu iseendas, ilu ideed. Subjektivne naudingutunne · Meelelised ja vaimsed, viimased on puhtamad · Vaid see, kes tunnetab (armastab) ilu, elab ,,elamisväärset elu" Aristoteles õnnest (Nikomachose eetika): · Õnn on ,,hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna" tähendab oskust mõistuspäraselt toimida · Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil (analoogia flöödimängijaga tema suurim hüve on pilli võimalikult hästi mängida. Elus võib
annaabi.ee 
