Kõige enam aga kindlasti Mati Unt, kelle romaanid ,,Öös on asju" ja ,,Doonori meelespea" andsid kümnendi alguses ettekujutuse, kui pööraseks võiks vabamäng sajandi lõpul kujuneda. Undi romaanid ilmusid 1990. aastal ja siin võikski olla hetk, kus nihe proosas hakkab endast raamatutena rohkem märku andma. Samal ajal ilmus Jaan Unduski ,,Kuum", mis Undiga veenvalt haakub ja Undist ka veenvalt erineb. Jätkub realistlik proosa. Kirjanduses jääb eriti kõlama subjektiveeritud vaatepunkt, mille kaudu on ju ikka võimalik kirjeldada nii inimese kujunemislugu kui ka selles peegelduvat ühiskonda. Mats Traadi romaanisarja ei saa juba mahu tõttu märkamata jätta, aga sarja maht pole retseptsiooni mahuga kuidagi proportsioonis ja ilmselt on sellel siis ka põhjusi. Silmapaistvamaid kõrvalekaldujaid proosa zanrilistest tsentritest on Jaan Kaplinski. Mõttevahetus on suure kaarega mööda käinud draamast. Ebaõiglane on vaikimisi valitud
Objektiveeritud psüühiline keskkond- kultuuris ja ühiskonnas fikseerunud stereotüüp, milles inimene enda ja teiste meelest viibib. Kõikjal, olgu tunnis, sööklas, teatris, matusel vm, püüab inimene käituda nii, et see oleks kooskõlas teiste seal viibivate inimeste kujutlusega mõistlikust ja viisakast käitumisest. Kuna inimene saab enesehinnangu suurel määral teiste inimeste kaudu, püüab ta pälvida teiste tähelepanu, heakskiitu ja usaldust. Subjektiveeritud psüühiline keskkond- igal eluhetkel aktuaalne tunne inimese hinges. Inimene leaib kogu aeg kas valiku- või sundsituatsioonis olevana. Kui mõni valik 19 eeldustest puudub, ei saa kuigi palju loota, et inimene otsustamises tegelikult osaleks. Kui inimene ei osale otsustamises, ei kujune ka vastutustunnet ega aktiivsust. Sundsituatsioonis leiab inimene end olevat siis, kui tal puudub valikuvabadus.
annaabi.ee 
