status quo trotsimist, vastuhakku. Esitab ju écriture feminine väljakutse lakaanlaste sümoolse korra võimule. Lacani järgi on keelesüsteem kogu kultuuri koondav süsteem, mis on sünnitanud alistava Isa Seaduse - fallotsentrismi. Ema kaotus ja biseksuaalse kogemuse keelamine pagendavad inimesed sellesse süsteemi. Isaliku autoriteediga samastumine on poistele kompensatsiooniks, tüdrukutel seda võimalust ei ole. Nende subjektipositsioon on Freudi ja Lacani teoorias alati patriaarhaalse süsteemi suhtes marginaalne. Cixous' pakutavat naiskirjutust võib võtta ka omalaadse kompensatsioonina naistele. Tema stiili ilmestavad sõnamängud ja metafoorid küsimärgistavad (,,murravad naerdes" C. väljend) igasugused kindla tähenduse ja "samasuse loogika" nõuded (vt Irigaray) ja väidavad selle asemel, et "miski ei ole vaid üks asi". Tema lauseehitus
kostüümi, miimika jm kirjeldus. Diskrepants sõnad ja tegevused lähevad lahku, st dialoog ja remargid räägivad üksteisele vastu. Autoritekst autori nimi, pealkiri, zanrimääratlus, osutused tegevusajale ja kohale, eessõna ja järelsõna. Kõne postdramaatilises teatris: · Kõne desemantiseerub. · Kõne ja dialoog dekonstrueeritakse. · Polüloogilisus ja mitmehäälsus tõusevad esile. · Stiilid segunevad. · Loogiline tervik laguneb. · Subjektipositsioon pihustub. Ajatasandid teatris: · Etenduse aeg etenduse algusest lõpuni. Tegelikult pole etenduse aeg ühene. Inimesed istuvad, etenduse juht annab etenduse algusest märku, näitlejad tulevad lavale, lõpus on aplaus ja minnakse koju. Kultuuriantropoloogiliselt on see aeg eriline astub välja meie igapäevasest argivoolust. Teatri taust on rituaalses kultuuris, kus toimivad sarnased asjad: astutakse teatriaega, kus toimuvad rituaalsed sündmused, hiljem jätkub reaalne aeg.
annaabi.ee 
