Kui inimene nii ei mõtle, siis teda ei eksisteeri. Akadeemiline filosoofia takistab eksistentsi mõistmist. Suurim paradoks inimese elus on seotud ajaga: inimene tunnetab end mitte olevikus, vaid minevikus. Samas peab inimene elama ettepoole suunatult ega tohiks end olevikus tajuda. Tõde on subjektiivne. Ükski inimene ei ole võimeline tunnetama objektiivset tõde. Grupp või ühiskond on tugev siis, kui seal on võimalikult palju subjektiivset tõde leidnud inimesi. Selleks, et subjektiivsuseni jõuda, tuleb indiviidil läbida 3 olemise astet: · esteetiline tasand Sel tasandil olemise peamiseks eesmärgiks on nauding. Inimene tegelikult ei mõista, et ta on oma meelte vang. Oma tegutsemistes saab ta ajendatud ainult oma tundemaailmast. Sel tasandil ei julge inimene tegeleda iseendale otsa vaatamisega, vaid tegeleb oma soovide, naudingute, ihade ja muu sellise rahuldamisega. Inimene kulgeb, ilma et ta tajuks kõrgemat eesmärki endal. · eetiline tasand
vastanduvat, võib leida nende vahel ka sümbioosi – abs obj on kui dial. Obj erijuht –teatud teadja subjekti konstrueerimine. 4. protsessline tähendus – impersonaalne uurimine, absoluutne ja distsiplinaarne objektiivsus saavutatakse niimoodi. Moto võib olla inimkätega puutumatu. Objektiivsus kui standardiseering – reeglistik vähendamaks subjektiivsust, pakkudes alternatiivi isiklikule hinnangule. STANDARDISEERIMINE Objektiivsusest subjektiivsuseni Kuhn jt – relatiivsus Absoluutne objektiivsus püüab subjektiivsus välja tõrjuda, niisamuti protsessiline objektiivsus. !!! Distsiplinaarne objektiivsus püüab allutada subjektiivsust grupi arvamustele. Subjektiivsus on aga dialektilise objektiivsuse aluskivi. REALISM JA EMPIRISM TEOORIATEST. VAATLUS JA EKSPERIMENT Teaduslik teooria: semantiline, süntaktiline ja praktiline käsitlus Loogilise empirismi käsitlus: teoreetiline süsteem moodustab võrgustiku (Feigl,
annaabi.ee 
