mõjub, tõetahe aga soov leida esituse sees peituvat tõde ennast, selle tähendust, lausungi objekti suhet sellele osutavaga. Tõetahe aga siiski ei või olla lahus tõe esitamisviisidest ehk diskursustest, seda valitsevad ikkagi iha ja võim. Tänapäeval tõega tegelevad reaalteadused ja mõneti ka positivistliku kallakuga sotsiaalteadused. Tõetahetest lähtub pedagoogika, kirjastamise süsteem jms. Religioon tegeleb tõeküsimusega. Subjektifilosoofia lähtub subjektikesksest lähtekohast, subjektiivsest tõest. Ideoloogia marksistlikus tähenduses lubab võimuteostuse ühiskonnas ilma repressioone kasutamata, tõe funktsiooni võib panna vastavusse ideoloogia omaga. Ühiskond ise soovib järgida mingisugust ideoloogiat ja samuti on olemas mingisugune tõetahe. 4. Kas on olemas isoleerituid diskursusi? Vastates sellele püüdke jällegi pilgus hoida neid esimesi üldiseid küsimusi. Diskursus ei ole isoleeritud
Tänapäeval peetakse filosoofias subjekti all silmas eelkõige inimest, kes on teadvustavana ja tõlgendavana asetatud vastu maailmale kui objektile. Subjekti all tuleb seega pidada silmas vaimset või mõistuslikku alust, mis peab määrama enda jaoks reeglid, mis lubavad sellel maailma kui objektiga kooskõlaliselt suhestuda. Ajalooliselt seostatakse subjekti sellise tähenduse esilekerkimist uusajafilosoofiaga, eelkõige René Descartes´i mõtlemisega, mis põhjendab uusaegse subjektifilosoofia lähtuvalt endamõtlemise teadukindlusest: "Mõtlen, järelikult olen." Kui ainuke asi, mis Descartes´i jaoks on kindel, on mõtleva ego olemasolu, siis tuletab ta ülejäänud maailma, seega objektiivse maailma sellest enda-teadukindluse printsiibist ja uusaegse metafüüsika üldtunnustatud aluseks saabki subjekt • (keha ja vaimu) dualism on vaimufilosoofias arusaam, mille kohaselt vaimunähtused ei ole füüsilised.
annaabi.ee 
