Tema loomingus peegeldub Eesti kujutava ja tarbekunsti areng enam kui nelja aastakümne vältel. Lisainformatsiooni uurides sain teada veel, et kodumaises erialakirjanduses on Adamson- Ericut läbi aegade määratletud kui ühte Pariisi koolkonna silmapaistvamat esindajat Eestis. Tema õppimine erinevates Pariisi vabaakadeemiates aastatle 1924-1928 ning sellega kaasnenud intensiivne osalemine sealses kunstielus andis tema stuudiumile erilise mitmetahulisuse, millest sai ammutada inspiratsiooni ja loomejõudu kogu hilisemas elus. Adamson-Eric. ,,Serenaad". 1924. Õli. Adamson-Eric. Autoportree (koos silmusega). 1929. Õli. Üks kõige enam meelde jäänud maale kandis pealkirja ,,Serenaad", mis oli kujutatud kui lähivõte mingist väiksemast osast, mis kuulub suure terviku linna hulka, mida ta oli kujutanud ka ühel teisel maalil
Mõni aasta varem konservatooriumi astunud Mihkel Lüdig kirjutab oma mälestustes uutest sisseastujatest-eestlastest: "Kaks noorematest paistsid silma andekusega, need olid Mart Saar ja Peeter Süda. Kohtusin nendega konservatooriumis, kuid nad olid mõlemad tagasihoidliku iseloomuga ja vähese jutuga, et tutvus visalt arenes. Kuulsin, et mõlemad on väga vaesed ja nende elu õige raske olevat./.../ Iseloomult oli Saar väga tagasihoidlik, liikus õige vähe seltskonnas, andus täielikult stuudiumile." Eriti raskeks oli muutunud Saare olukord isa varase surma tõttu: ta pidi loobuma lootusest kõige väiksemalegi toetusele kodust. Saart püüdis majanduslikult abistada Suure-Jaani lauluselts "Ilmatar", korraldades M. Saare ja J. Aaviku konservatooriumis õppimise toetuseks peoõhtuid. Peale M. Saare ja J. Aaviku oli neil õhtuil kaasategev ka A. Kapp. 1902. a. lõpul esines M. Saar klaverisaatjana ja solistina seltsi aastapeol. Sel puhul kirjutas Tartu ajaleht
annaabi.ee 
