aasta võõrandamiseni. Pärast 1919. aasta mõisate sundvõõrandamist kinkis Eesti Vabariik mõisa Vabadussõjas silma paistnud Johannes Hermile. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid mõisa peahoones mitmed asutused: vanadekodu, kroonikute haigla, masina-traktorijaam, Eesti Põllumajandus Tehnika kontor, lasteaed, Saue linnavalitsus ja Saue linnavalitsusele kuuluv firma SAUREM. Alates 1995. aastast kuulub mõis perekond Kriisade eravaldusse, kes on edukalt restaureerinud enamiku hinnalisest stukkdekoorist ning teinud mõisast pidulike ürituste korraldamise armastatud koha. Valdajad Mõisal olnud mitmeid valdajaid: 1. 1629 Eestimaa rüütelkonna peamees Berend von Scharenberg 2. 1663 Ewoldt Scharenberg 3. 1678 kapten Johan Fuhrmann 4. 1678 pandihoidja kapten Robert Segener 5. 1696 rentnik Avelus Liffman 6. 1715 leitnant Scharenbergi lesk ja kaks poega 7. 1724 haagikohtunik Ewold Johann von Scharenberg, rentnik Berend Johann Zint 8
Interjööris püüti eluruumidele anda võimalikult rohkem intiimsust, selleks eraldati eluruumid paraadruumidest. Barokse palee pearuumi – saali – asemele astus nüüd intiimsem ja mugavam, mõõtmetelt väiksem linnamaja (hotel’i) salong, mis oma olemuselt vastas paremini ajastu elu- ja iluideaalidele. Ruumides tihti kasutatud ovaalne põhiplaan võimaldas nende ornamentaalset kaunistust käsitleda kui ühtset tervikut, kus seinapannoode ja peegleid liigendav peentest liistudest või stukkdekoorist koosnev ornamendikompositsioon jätkus laes, ustel, aknapõskedel, luues asümmeetrilise, ent õhulise ja tantsiskleva interjööri, mida toetasid pastelsed põhitoonid. Kullatud ornament oli barokiajastuga võrreldes peenem ning toetas rokokoolikku kergust ja haprust. Põrandaid katva puit- või kiviparketi muster sekundeeris ruumides kasutatud üldisele dekoratsioonisüsteemile. Võrreldes barokiga kasutati rokokoo-interjöörides vähem gobelääne ja raskelt langevaid tekstiilkangaid
annaabi.ee 
