Renessansiaegne teater Teater levis paljudes euroopa maades, kesksed olid inglismaa, hispaania (lope de vega, caldenog), itaalia teatri eripära comedia dell'arte. Oli ampluaa teater, näitlejatel olid kindlad rollid, mida nad esitasid. Tekst oli kirja pandud skemaatilise stsenaariumina mille põhjal näitlejad improviseerisid. zuseed kordusid. Väga palju kasutati keskaegsete frasside motiive. Lood keerlesid ümber noorte armastajate, nutikate teenijatüdrukute ja sarvekandjast abielumeeste ümber. Sagedased tegelased olid ka sarlatanist arst või hooplev sõjamees. Inglise teater. Professionaalne teater sai alguse inglismaalt 16 saj. seni rändasid trupid mööda maad ringi. Esineti põhiliselt võõrastemajade sisehoovides. Püsipaikne teater puudus. Esimese
Enda ümber ringi vaadates pean nentima, et mõjutab küll. Selleks, et seda kõike endale lubada, on kõige efektiivsem moodus käised üles käärida ning käed "mustaks" teha: ost-müük-vahetus märksõna all tegutsema hakates. Teistel nahka üle kõrvade tõmmates tuleb 20 aastat äri teha ning alles siis saab härrasmehelikult "pensionile" minnes hoopiski golfiõpetajaks hakata ning aias liha grillides vaadata, kuidas muru kasvab. Kas ei kõla mitte tuttava stsenaariumina? Kuid mida teevad need, kes selles mängus kaasa ei taha lüüa? Lepivad kesisemate võimalustega? Väga paljud inimesed ei armasta oma tööd, kuid ikkagi teevad nad seda, et oma teisi vajadusi rahuldada, jättes eneseteostuse hoopiski kõrvale. On ju teada tõde, et õnnelikud on need inimesed, kelle töö on nende hobi, kuid seda ei kohta tihti. Tantsuõpetaja või filosoof, kes küll oma eluviisiga toidab Maslow' püramiidi
Paljud commedia dell'arte näitlejad muutusid antiigilegendideks. Itaalia 16. sajandi lõpul oli alla käinud, algas ajude väljavool Itaaliast suunduti teistesse Euroopa kuningakodadesse, seda tegi ka commedia dell'arte. Uut tüübid komejandid liikusid teistesse Euroopa riikidesse. Sketse hakati muutma täismahulisteks etendusteks. Süzee loomise oskus, puudus näidendite kirjutamise oskus. Iga süzee loodi väikese stsenaariumina, puudusid näitlejate repliigid, olid visandatud ainult tegevuse üldine kulgemine, sisuliselt tegevuse üldine kirjeldus. Otsest kõnet polnud. Iga näitleja tekst oli tema oma asi. Stsenaariumi nimetati cioggetto'deks olid kolmevaatuslikud, iga ciogetto oli tegevuskirjeldus. See mis tegelikult moodustas etenduse sisu jäi kirja panemata. Süzeest lähtuti, selle joonis oli kohustuslik millega seda täideti oli nende oma asi. Oli professionaalidele mõeldud
annaabi.ee 
