Aga piisab sellest, et me arvame antud teksti poeetiliste hulka, kui tähenduslike elementide arv temas omandab võime kasvada. Ühtlasi muutub komplitseeritumaks mitte ainult elementide kvantiteet, vaid ka nende kombinatsioonide süsteem. F. de Saussure ütles, et kogu keele struktuur redutseerub sarnasuste ja erinevuste mehhanismiks. Luules omandab see printsiip palju universaalsema iseloomu: elemendid, mis ühiskeeles on omavahel seostamata, kuuludes eri struktuuridesse või koguni eri struktuuritasandeile, osutuvad luuletekstis kõrvutatuiks või vastandatuiks. Elementide kõrvutamis-vastandamisprintsiip on universaalne struktuurikujundav printsiip luules ja sõnakunstis üldse. Ta kujundab episoodide selle «haakumise», millest kirjutas L. Tolstoi, kes nägi selles teksti kunstilise tähendusrikkuse allikat. (Proosa puhul on olulisim süzeetasand.) 4 Liiasus on teksti järgnevate elementide ennustamise võimalikkus, mille on tinginud antud keeletüübile paigutatavad kitsendused. Mida
järgnevust, täidavad ruumi kahe süžeepunkti vahel. Distributiivsed funktsioonid asuvad süntagmaatilisel teljel, on üsna lähedal Proppi omadele (korrelatsioon: kui kangelane ostab revolvri, siis ta millalgi ka tulistab/ei tulista ja näitab iseloomunõrkust). Metonüümiline suhe - funktsioonide kõrvusus. 2) integratiivsed – tagavad teksti terviklikkuse. Nimetab neid ka lihtsalt ‘tunnusteks’. Tähenduse mõistmiseks tuleb liikuda kõrgemaile struktuuritasandeile (ülesandeks tagada vert struktuuri hierarhia). Väga semantilised, tähistatav asub alati kõrgemal tasandil kui tunnused ise. Jagunevad: a) tunnused, mille tähistatav on implitsiitne, otse nimetamata, nõuavad lugejalt teat pingutust (tegelase seisund, atmosfäärikirjeldused) b) tunnused, mille tähistatav tekstis eksplitsiitne – valmis informatsioon, tegelaste identifitseerimine ajas ja ruumis (nimetatakse ka informantideks). Tunnusel on paradigmaatiline suhe korrelaadiga
annaabi.ee 
