Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis sisalduvaid grammatilisi tähendusi. Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem termin, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada. Morf – morfeemi konkreetne realisatsioon sõnavormis Grammatilised morfeemid väljendavad keelesiseseid struktuurisuhteid. Käändelõppe peetakse grammatilisteks morfeemideks, kuigi teatud juhtudel võib neilgi olla konkreetsem individuaalne tähendus, mis on siiski paradigmaatiline Morfeeme jagatakse ka vabadeks ja seotud morfeemideks. Vaba morfeem võib mis tahes oma allomorfi kujul esineda iseseisva sõnana, ilma et sellele peaks liituma muud morfoloogilist ainest, nt vaba, tule, see, alla, ja.
muutevormide moodustamist ja nende vormide funktsioone. Tuletusmorfoloogia selgitab, kuidas keeles juba olemas olevatest elementidest saab erisuguste morfoloogiliste operastsioonide abil moodustada uusi sõnu. 15. Morfeemide liigitamine (seotud morfeem, vaba morfeem, afiks, prefiks, sufiks, infiks). Morfeemid võib jagada kahte pearühma:semantilisteks (jagamatud tähendustervikud, millel on selge tähistussuhe keelevälise maailmaga) ja grammatilisteks (näitavad keelesiseseid struktuurisuhteid). SEOTUD MORFEEM- need morfeemid, mis kunagi ei saa esineda iseseisvate sõnavormidena. POTENTSIAALSELT VABA MORFEEM- võivad esineda kas omaette või teiste morfeemidega liitunult. VABA MORFEEM- ei saa kunagi liituda ühegi teise morfeemiga. AFIKS- seotudmorfeemid, neid võib jagada allrühmadeks selle järgi, kuidas nad oma tüvisõnaga liituvad. Afiksite funktsioonid on väga erisugused. Kõigepealt moodustavad omaette rühma tuletusliited, mille abil saadakse uusi sõnu. Tuletatud
annaabi.ee 
