jõuab meieni vormi kaudu. Võõraga suheldes on alati kohal ka enese maailmamõistmine ja keelekogemus. Inimese maailmas olemisel on keeleline iseloom ning keele tõeline olemus on selles, et temas väljendub maailm. Erinevalt teistest elusolenditest inimesed omavad maailma, sellal kui muu elav on Eingelassen, maailma heidetud või lastud. Muud olendid sõltuvad Umwelt'ist. Inimene on vaba ja see vabadus seostub maailma keelelise struktureeritusega. Gadamer viitab Nietzschest lähtuvalt inimese positsioonile maailmas; omada keelt tähendab omada maailma. Samas pole inimene keele käes vangis, keele mudeleist sõltuv. Gadamer rõhutab inimese vabadust keele suhtes, vabadust nimede suhtes, mida asjadele anda. Me asetseme keeles ja seetõttu pole meil võimalik keelelist kogemust väljaspool kirjeldada.
Tänapäeval ei pea paika. Maailm on arenenud nii, et tahame ka ilu omada. Siin võib öelda, et Kant on tänasest vaatepunktist eksinud, sest suhtume nüüd ilusse omastavalt. Miks me tahame koguaeg olla ilu sees? See oleneb ka inimesest. · Ta on tegelenud ka kunsti ja looduse iluga. Pidas looduse ilu kõrgemaks ja olulisemaks. Ütleb, et iga kultiveeritud isiksus on huvitatud looduse ilust, sest loodus oma sihipärasuse ja struktureeritusega aitab inimesel korrastada oma mõtlemist ja tugevdada tema inimlikku loomust. Looduse ilu aitab sõnastada ka teesi omakasupüüdmatust ilust. · Kunstiloome ja geeniuse küsimus. Kanti jaoks on kunstiteosed sündinud eesmärgiga. Neil on ka kindel vorm. Ta eristab mehaanilist kunsti ja esteetilist kunsti. Mehaaniline käsitöö, mimeetiline kunst (looduse, ümbritseva maailma peegeldamine) ja
annaabi.ee 
