3. Tänapäeva keeleteadus 3.1 Strukturaallingvistika Strukturaallingvistika kujunes välja 20.sajandi alguses ning idee nägi välja selliselt, et keel on terviksüsteem, millel on oma kindel ehitus ehk struktuur, mille kirjeldamine tervikuna on keeleteaduse põhiülesanne. Keeleteoorias on see tänini juhtidee ning sellepärast võib strukturaallingvistikat pidada kaasaja keeleteaduse alguseks. Strukturaallingvistikas eristati keelt ja kõnet. Keel on abstraktne süsteem, kõne selle teostus loendamatutes suhtlusaktides. Strukturalistide arvates on keeleteooria ülesanne anda vahendid, filtreerimaks kõnevoolust need andmed, mis keele süsteemi tuvastamiseks on olulised. (Õim 2000: 12-13) 3.2 Generatiivne grammatika Generatiivne grammatika oli suund, mis vormis 1950.60. aastate kogu teoreetilise keeleteaduse põhisuuna
ebamäärasust • kognitiivsete kirjelduste keskmes on mõiste (kontsept), mida sageli ei eristata tähendusest • mõistetevahelisi piire ei käsitata teravatena Prototüübisemantika • lähtub eksperimentaalses kognitiivses psühholoogias viljeldud prototüüpide teooriast (E. Rosch, W. Labov); on viljeldud ka filosoofias (L. Wittgenstein), keeleteaduses (H. Paul), ka strukturaallingvistikas (Greimas, Portier) • nt. William Labovi või Eleanor Roschi katsed 1973 • mõistetasandid (üla-, põhi-, alamtasand) • prototüübi tunnuseid Freimid ja skriptid • Psühholingvistikas uuritakse, kuidas teadmised on ajus struktureeritud. Lähtutakse sellest, et mõisted moodustavad organiseeritud struktuure (võrgustikke). • Tehakse vahet faktiteadmiste vahel mõistestruktuurides (freimid) ja protseduuriteadmiste vahel väljendusvõrgustikes (skriptid e
annaabi.ee 
