suutelised oma eesmärke saavutama. Kui soovite, võite sellest järeldada, et inimolevuse ,,loomulik" seisund on mitteagressiivne. Aga kui inimest tema eesmärkide püüdlemisel frustreeritakse mis võib juhtuda lihtsalt normaalsete sotsiaalsete lepete raames, näiteks rongipileti ostuks pikas piletisabas seistes võivad nad agressiivsemaks muutuda. Selle vaate kohaselt tuleneb inimese pikaajaline või intensiivne agressiivsus tõenäoliselt ilmajäetud või stressitekitavaist sotsiaalsetest tingimustest, millega indiviidi frustreeritakse lihtsate igapäevaste eesmärkide saavutamisel. Dollarid ja tema kolleegid püstitasid oma mudeli väga selgepiiriliselt, väites, et frustratsioon viib alati agressiivse käitumiseni. Seda ideed kritiseeris Bandura (1977), kes osutas, et kui inimesi eesmärkide saavutamisel frustreeritakse, reageerivad nad mitmesugustel viisidel. Kuigi mõned neist reaktsioonidest on agressiivsed, võivad teised olla märksa passiivsemad.
vastuvõetaval moel (nt agressiivse spordiala kaudu) väljendatud inimesed «kulutavad» oma agressiivsuse ära selle protsessi kaudu, muutes nii ühiskonna ohutumaks. Agressiivne käitumine tekib siis, kui inimesi frustreeritakse nende jõupingutustes saavutada mõnd eesmärki või rahuldada mõnd vajadust (Dollard). Inimese pikaajaline või intensiivne agressiivsus tuleneb tõenäoliselt ilmajäetud või stressitekitavaist sotsiaalsetest tingimustest, millega indiviidi frusteeritakse lihtsate igapäevaste eesmärkide saavutamisel. Kui inimesi eesmärkide saavutamisel frustreeritakse, reageerivad nad mitmesugustel viisidel (Bandura). - Õpitud abitus - passiivne seisund, millese võib viia jätkuv frustratsioon. - Frustratsiooniagressivsuse hüpotees - oletus, et frustreerivad asjaolud või sündmused, mille muhul inimesel on soovitud eesmärki saavutamine takistatud, võivad tekitada agressivsust.
annaabi.ee 
