aastani. Vaatamata raskele ja füüsilisele tööle meeldis Anna Haavale ta amet halastajaõena. ´82. aastal tabas Haavat terviserike ja ta sõitis Saksamaale tervist parandama, kus töötas Berliini lähedal Fürstenwaldi diakonissiasutuses. Viibinud 1893. aastal kodumaal oma ainsa õe Liisa haiguse ja surma juures ning olnud mõned lühikest aega juba leseks jäänud ema juures, sõitis Haava 1894. aasta südasuvel Venemaale Novgorodi. Sügiseks oli ta juba läbi Peterburi sõitnud Strelnasse, kus sai tööd diakonissasutuse haiglas halastajaõe asendajana. Töö aga talle eriti ei istunud ja aastavahetusel võttis ta vastu tööpakkumise seltsidaamina. Aga ka see amet polnud talle meelepärane. Peagi oli ta tagasi Eestis. Sajandivahetusel töötas ta venna juures Haavakivil majapidajana ning siis põgenes tagasi Peterburi diakonissasutusse. 1909 aastal, pärast rasket haigust kolis ta Tartusse kus töötas enne Esimest maailmasõda ajalehe ,,Postimees" toimetuses
vesiravilasse tervist parandama. Anna soovis ennast täiendada majapidamise alal ning leidis sobiva töökoha Berliini lähedal Fürstenwalde diakonissiasutuses. Õe raske haigestumine tõi ta Eestisse tagasi. Ta põetas õde kaks kuud ning lahkudes nägi õde välja tervem, kuid nädala pärast sai Anna surmateate. [7] 1894. aastal loobus Anna teenistuse otsimisest Tartusse ja suunab pilgu Peterburi poole. Südasuvel sõitis ta lell Jakupi juurde ning sealt edasi Strelnasse, kus ta leidis endale töö sealses diakonissiasutuse halastajaõena. Vanu ning vigaseid põetades andis ta ühtaegu tunde ka vaeslaste koolis. Nendel kuudel valmis ka mitu luuletust ,,Luuletuste’’ kolmanda vihiku jaoks. [7] Anna pendelas välismaa ning kodu vahel, otsides meeleheitlikult tööd. 1897. aastal ilmus avalikuse ette Anna Haava ,,Luuletused III’’, mis sisaldas sünget meeleolu. Juba 1896. aastal
annaabi.ee 
