Riigis elavad feodaalid said keisrilt lääne teatud riigifunktsioonide täitmise eest, kuid suur osa feodaalidest elas hoopis linnas ning tegeles kinnisvara rentimisega. Kuni 13. saj kasutati nii maal kui ka linnas orje, kes olid väga hinnatud kaup, eriti veel oskustöölised. Seoses araablaste sissetungiga 7. saj muudeti ka sõjalist süsteemi-barbariseerunud ebalojaalne palgasõjavägi muutus riigile väga kulukaks ning asendati see 4000-5000 talupojast (stratioodidest) koosnevate maakaitsevägedega, keda juhtusid asehaldurid ehk strateegid, kes omakorda valitsesid teatud piirkondades ehk teemades. Stratioodid said selle eest pärandatavat jaosmaad. 11. saj kaotas ka selline maakaitsevägi tähtsuse, kuna enamik stratioote laostus suutmata osta moodsat relvastust. Asemele asusid suurfeodaalidest koosnevad ratsaväed, mis viisid feodaalühiskonna suurenemiseni. 1054. a kirikulõhe tekkis
1453 vallutati Konstantinoopol türklast epool. Bütsants nõrgenes veelgi. Keiser ehk Basileus oli piiramtu võimuga. Keisrit nõustas aristrokaatlik senat. Hipodroomi parteid ja sõjaväejuhtkond ohustas aeg ajalt keisri võimu. Alles XI sajandist kinnistus traditsioon, et keiser ise määras oma järglase. Konstantinoopoli patriah tema võim pärines Kristuselt. Maa jaotati sõjaväe eingkondadeks teemadeks, mida juhtis strateeg. Sõjaväe põhiosa kujunes maaväest stratioodidest, kes said maatüki teenistuse eest ja pidid ise end ülal pidama, see tagas armee usaldusväärsuse.Algselt talupojad vabad. Makse maksti riigile. Maksu laekumise eest vastutas terve küla. Võlgu jäänud talupojad müüsid maa ja läksid linna. Keiser püüdis seda protsessi peatada, kuis talupoegade laostumine mõjutas ka sõjaväe nõrgenemist. Käsitööled ja kaupmehed kuulusid äriühingutesse kolleegiumitesse, mis tegutsesid vastavalt riigi ettekirjutistele (lk.109).
annaabi.ee 
