Eesti Raudtee saaga Mis, siis on või oli ikkagi õigem, kas Eesti riigi ühe tähtsaima ja strateegilisema infrastruktuuri ja transiidi objekti, raudtee, kunagine erastamine ja erakätesse usaldamine või selle tagasiost ja jätkamine riikliku ettevõttena. Arvan, et vastuse sellele annab aeg. Halb maik on kogu sellele loole, aga külge jäänud juba erastamise protsessi esimestest päevadest, kus esmalt ei suudetud Eesti Raudteele leida väärilist erastajat, kuigi soovijaid oli ja praegune tagasiost, see tundus ka kuidagi väga vägisi ja jõupoliitikat kasutades teoks saanud
pajatäis teed kõrval. Organiseerisime õhtust olemist , meid jäi üsna väike seltskond, kes oli võimeline/tahtis viimast õhtut vertikaalis mööda saata . Grokk, küünlad, laulikud ja soojad südamed- mida enamat ühest ööst veel ihata! Õhk lõhnas tuttavlikult- niiskelt koristatud viljapõldude järele. Head ööd! 1.september- koolilaste rõõmuks pühapäev! Hommikueinet võttis igaüks bussis sujuvalt kõikudes. Meie seltskond istus kõige strateegilisema koha peal: söögi-joogi-vetsu juures, siis suhtlesime kõigiga vabalt ja tegime järjest vastutulelikult võileibu ja kohvi-teed. Tundsime kaasa neile, kes kooli peavad minema (ah, oli ju pühapäev!). Kordasime omaette lauldud meenuvaid meloodiaid, loodetavalt unisoonis. Leedu-Läti piiri ausalt öeldes ei mäleta, nii enesestmõistetavaks on muutunud passi viibutamine
annaabi.ee 
