Nad eirasid norme ja reegleid. Küünikud rääkisid väga palju vaesusest. Stoikud olid rahulikumad. Nad eitasid samuti kehtivaid väärtusid. Stoikude jaoks oli ülimalt tähtis väärikalt surra et ta oskaks seda teha kaunilt. Senecal endal selline juhus, kui Caligula oleks ta peaaegu lasnud tappa. Hiljem tuli tal palju istuda pagenduses ja taluda tagakiusamist. Lõpuks talle õnn naeratas, tema teeneid vajati noore keiser Nero kasvatamisel. Õpetas stoitismi põhipostulaati kaastunne on nõrkade pärisuseks, halastus kasulik nii praktilises kui ka filosoofilises mõttes. Seneca ise ei trüginud esile, hoidis tagaplaanile, manipuleeris võimuhoovadega. Pidi läbi sõrmede vaatama sellele kuidas Nero tappis oma sugulasi, julmalt puhastas teed. Talle selgus, et ta on üles kasvatanud inimkonna kõige julmema ja jõhkrama koletise. Tahtis ta ju parimat, stoitistlikus vaimus üles kasvatatud noormehest sai nö antikristus. Mõistmaks
Ent afektid takistavad meid tunnetamast tõelisi väärtusi. Neli peamist afekti: lõbu, iha, mure, hirm. Kui inimene on afektidest vabanenud, on ta omandanud seisundi, mida stoikud nimetavad kiretuseks. Selles seisundis inimene on vaba ja näeb paratamatust ja teeb, mida on vaja. Ent kõige selle juures säilitavad abielu, perekond ja riik positiivse väärtuse, kuna need ülistavad õiglust ja inimesearmastust. Hilisema stoitismi esindajad (Marcus Aurelius, Seneca) põlgavad eelkõige luksust ja mugavust. Nende vaimseks hoiakuks kujunes isiksuse uhke ja murdumatu väärikus, tingimatu kohusetäitmine. Stoikud õpetasid saatusele alistumist seda nimetatakse stoiliseks rahuks. Nad leppisid, et on asju, mida ei saa muuta, ent seejuures õhutasid end muutma seda, mida on võimalik muuta. Bacon mõistab, et kõik uus ja edasiviiv saab tugineda ainult kindlatele teadmistele ja neist tulenevale asjatundlikkusele
annaabi.ee 
