tegutses ise õukonnas). Paar aastat enne oma elu lõppu eemaldus õukonnast eraellu, andus kirjanduslikule tegevusele. Süüdistati vandenõus Nero vastu, lõpetas Nero käsul elu enesetapuga. Oli filosoof ja luuletaja. Vaated polnud järjekindlad, mõtisklused koondusid hingeeelu ja praktilise moraali küsimuste ümber. Pidas filosoofiat hinge ravimiks, arvas, et see aitab saavutada hingelist vabadust. Pooldas stoikusid, Epikurost. Seneca õpetus aitas Rooma aristokraate, kes püüdsid leida endas sisemist jõudu keisrivõimule vastupanemiseks (aktiivselt ei saanud võidelda). Filosoofia pidi õpetama elama, andma hingerahu. Tuleb harjuda raskustega, surm on passiivse vastupanu viimane pelgupaik. Kogu elu pidi olema ettevalmistuseks surmale. Surm ongi üks S-i peamisi teemasid. Moraaliküsimustele on pühendatud hulk traktaate: ,,Vihast", ,,Elu lühiajalisuset", ,,Hingerahust",
Akadeemiline skepsis kujunes välja Aiooliast pärineva Arkesilaose (~315-241)poleemikas stoik Zenoniga. Arvustades viimase tunnetusõpetust, jõuab järeldusele, et nii meeltetaju kui mõistusliku tunnetuse täpsuses tuleb kahelda, seega tuleb loobuda igasugustest otsustustest. Hakkas kahtlema isegi kahtlemise õigsuses. Ak. skepsise silmapaistvaim esindaja Karneades Küreenest (214-129). Ei kirjutanud, tema ideid ta õpilaste töödes. Kritiseeris kõiki kaasaegseid filos. õpetusi, eriti stoikusid. Kahtles teadmimse võimalikkuses, tõekspidamiste tõelevastavuses, tõe kriteeriumides ja millegi tõestamise võimalikkuses. Nn. kindlatele tõdedele võib üksnes omistada teatud määral tõenäosust. Kritiseeris ägedalt stoikude teoloogiat ja nende rahvapärast polüteismi mitte seda kummutades, vaid selle kõige tõestamatust näidates. Noorem skepsis õilmitses Aleksandrias (Akadeemiast surus eklektism ta välja). Väljapaistvaim esindaja Ainesidemos toetub pms. Pyrrhonile
annaabi.ee 
