Tõele lähemal on need, kes peavad teda niisuguseks, "mis võib kahanemata ja kadedust tekitamata kuuluda korraga kõigile ning mida ei saa keegi vastu oma tahtmist kaotada". Pascal jaotas "ülima hüve" otsijad kaheks. Esimesed arvavad selle välisesse maailma, teised meisse endasse(stoikud). Stoikud rõhutasid inimese "suurust" ja võimet omal jõul saasvutada täiuslikkust jas õnne. Mida on näha inimesel iseendas, kui nad stoikuid uskuma jäädes hakkavad "iseenda seest" õnne otsims? Isegi kuningas, kelle "suuruses" ja õnnes ei kahtle keegi, avastab seal rohkesti puudusi, pahesid ja alatust. Oma loomulikus elus märkab ta haigusi, füüsilist haprust ning surma, mis saabub vältimatult. Iseendasse vaatamisest hakkab ta seetõttu ennast tundma kohutavalt õnnetuna. Armastusest iseenda ja oma õnne vastu pöörab ta oma tähelepanu ükskõik millele või kellele, peaasi, et see iseendasse vaatamist takistaks.
olnud kristluse ja judaismi erinevus paganliku riigi silmis kuigi oluline. Viimane ei tähenda, et kristlased ja juudid ise poleks seda vahet tajunud (näit. apostel Pauluse võitlus juudakristlastega) Kristlaste esmane riigipoolne tagakiusamine oli pigem kohaliku ja ajutise iseloomuga, kusjuures ei eristata juute ja kristlasi (esimene kristlaste tagakiusamine 64.a keiser Nero ajal). Domitianus, esimene keiser (81-96), kes nõudis enda kutsumist dominus et deus, jälitas nii stoikuid kui kristlasi. Olukord muutus 3. saj. Keiser Septimius Severus keelas 201.a. seadusega astumise risti- ja juudiusku. 3. saj. keskel keiser Deciuse ja Valerianuse ajal alanud tagakiusamine saavutas haripunkti keiser Diocletianuse ja tema kaasvalitseja Galeriuse ajal. Siin võib näha keisrivõimu püüdu kasutada teravnevast kriisist jagusaamiseks ja riikliku ühtsuse tagamiseks senist paganlikku riigikultust. Ideoloogiline ühtsus pidi teenima riigi
annaabi.ee 
