Adorno jaoks ei ole korduse idee tegelikult midagi religioosset: ta otsib uut mõtlemist, mis oleks vaba uudsuse janust ja millel oleks mingisugune hingeline parameeter. Adorno muusikast: "Bachi kaitsmine tema järgijate eest". Adorno ei meeldinud see, et muusikat originaalikeskselt kopeeritakse. Ta leidis, et Bachist saab sellise tegevuse kaudu mingi müstifitseeritud teoloogiline objekt. Adorno nägi Schönbergis midagi mida ta iseloomustas sõnadega "Die immanente Stimmigkeit", mis tähendavad sisemist struktuurilist sidusust, koherentsust. Selles peitus tema meelest autentsus. Sidusus jagunes Adornol kaheks: 1) sidusus kui tõde 2) sidusus kui ideoloogia. Ideoloogia midagi mis teenib valitseva klassi huve (ja omab kasulikke majanduslikke suhteid). Muusika oli Adorno jaoks tihtipeale ideoloogiline. Adorno otsis muusikast kriitilist sidusust, mis oleks võimeline maailma peegeldama ja sellest maailmast kõnelema, mitte olema nende ideoloogiliste valede teenistuses
me saame kõike vahetada ja kõike saab rahaliselt mõõta. a&h ütlevad, et kunstiteose väärtus on tema unikaalsuse, ja me ei saa kõike rahaliselt mõõta. inimestevahelised suhted, mida kunst endast kujutab, taandakse asjadevahelisteks suheteks (mida kujutab endast turuloogikasse sisenenud kunst) kunstis peaks olema midagi, mida ei saaks kergesti taandada turusuhete raamistikku (või midagi, mida ei saaks sinna üleüldse taandada) : see on seotud autentsuse mõistega. Stimmigkeit : viitab kunstiteose sisemisele sidususele. adorno järgi kunstiteose saatus on traagiline. kui kunstiteos tahab olla tõeliselt autentne, siis ta peab saama aru ka enda positsioonist, peab olema kriitiline ka iseenda suhtes. autentne ja kriitiline kunst peaks olema määratud läbikukkumisele publiku juures. adorno ei sallinud tonaalset muusikat. autentse muusika näide tema jaoks oli dodekafooniline muusika. tonaalne
annaabi.ee 
