Tervikuna võib öelda, et 1960.1970. aastatel vabanes foto mõnevõrra propaganda teenistusest -- ideoloogilise maailmaesituse kõrvale ilmus ridamisi erinevaid subjektiivseid nägemisviise. Samas ei saa me aga väita, et fotograafia ja kino oleksid täielikult pööranud oma retoorilise potentsiaali korrumpeerunud ühiskonna vastu. 1980. aastatel asendub hoogne modernism teatava dekadentslikkusega, mille märksõnadeks võiksid olla "diskreetsus" stilistikas, rõhutatud juhuslikkus ja visuaalsete vastete otsimine alateadvuslikele kaemustele. Oluliseks nihkeks, mis hakkas kujundama uusi autorihoiakuid 1990. aastate eesti fotos, oli kindlasti võimaluste avanemine enesetäiendamiseks välisriikides (Kaido Teesalu Göteborgis, Peeter Linnap San Franciscos, Peeter-Maria Laurits New Yorgis; Toomas Volkmann Londonis jne). [3] Kunst 1940.aastate lõpupoole hakkasid võimud lisaks nö. präänikule ka piitsa kasutama. Alguses
Näiteks Oskar Lutsu nime all välja antud jutustuses "Talve" jäljendatakse Lutsu stiili, lähtudes raamatusarja varasematest osadest "Kevade", "Suvi", "Sügis" jt. stilistika stiiliõpetus. Sai alguse antiikajal, oli retoorika ehk kõnekunsti üks osa. Kuna ühiskondlikke asju otsustati rahvakoosolekutel avalikul väitlusel, siis hinnati sõna ja sõnaga valitsemise oskust väejuhtimisega võrdseks. Stiiliõpetus tähendas kõnelemise põhiliste võtete ja reeglite omandamist. Antiikaja stilistikas õpiti keelekujundite mõjukat kasutamist ning kolme eri stiili: madalat (oli mõeldud õpetamiseks ja veenmiseks), keskmist (oli mõeldud kõnelemiseks) ja kõrget (kuulaja mõjutamiseks). Tänapäeval jaguneb stiiliõpetus keeleteaduslikuks ja kirjandusteaduslikuks stilistikaks. Keeleteaduslik stilistika uurib eri eluvaldkondade stiilide (funktsionaalstiilide) toimimist ja vastastikuseid suhteid. Kirjandusteaduslik stilistika uurib kirjanduslikke stiile ja kirjanike isikustiile.
annaabi.ee 
