ja 1890-ndate aastate vahel; samuti ei olda päris üksmeelsed selles, kas siin on tegemist vaid jazzmuusika varasema väljendusvormiga või iseseisva nähtusega. Ragtime oli seotud minstrelit kunstiga, ühendades endas cakewalk'i tantsurütme ja istandustes levinud banjomängutehnikat. Ka siin on bassi- ja meloodiarütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui blues'ipianistide juures, vaid jämedalt lihtsustatud, stiliseeritudtavalisteks sünkoopideks. Ka ragtimes'is on esikohal euroopa muusikale omased jooned alates meloodikast, rütmikast ja harmooniast ning lõpetades palade struktuurigaRagtime pöördus minstrelite etenduste kaudu juba laia kuulajaskonna poole, arenedes seoses sellega aja jooksul üsnagi keeruliseks ja tehniliselt nõudlikuks kunstmuusikaks. Valdav osa sellest inspiratsioonist, mida mitmed euroopa heliloojad ammutasid jazzmuusikast 20. sajandi algupoolel, kuulub tegelikult just ragtime'i kontiosse.
endas cakewalk'i tantsurütme ja istandustes levinud banjomängutehnikat. Ka siin on bassi- ja väljendas tahtmatult ka kõigi oma saatusekaaslaste muresid. See rahulolematus ja protest, mis tahes- meloodiarütmi vahel kõikumine, kuid see pole nii sujuv ja elastne kui blues'ipianistide juures, vaid tahtmata on blues'i koostisosaks, kehastub kõige sagedamini lõikavas sarkasmis, kibedas eneseiroonias jämedalt lihtsustatud, stiliseeritudtavalisteks sünkoopideks. Ka ragtimes'is on esikohal euroopa või irvitavas võllahuumoris. Blues on eeskätt kaebelaul, milles kurdetakse igapäevase elu raskusi, muusikale omased jooned alates meloodikast, rütmikast ja harmooniast ning lõpetades palade ebaõnne armastuses ja paljusid muid muresid, millest vaese inimese elus kunagi puudust pole.