paigutada ümbritsevale maastikule sobivaimasse paika, reeglina kas väheldase künka otsa või veerja koha peale. Kogu ülejäänud kompleks oli tavaliselt planeeritud peahoone asukoha järgi kujundatud selle järgi. Mõisahoone paiknes tavaliselt nii, et tal olid eristatavad hoovi- ja pargipool ehk siis esi- ja tagakülg.(vt.foto 3).Hoone esiküljel asus tavaliselt peaasissepääs, mille ees oli auring: mõnekümne kuni saja meetrise läbimõõduga ringtee. Vaatamata ringtee toredusele ja stiilsusele oli ringteel tegelikult vägagi praktiline otstarve-ta võimaldas tõllaga sõita mõisa peahoone trepi ette, nii, et sealt sai ära sõita teist haru pidi. Erinevalt kaasaja autodest ei olnud mitmehobusetõllaga praktiliselt võimalik ju "tagurdada",-liikuda sai ainult edaspidi. (foto 3) 3.2 Aidahoone Peahoonele lisandus Anijal suur hulk kõrvalhooneid. Peahoone parempoolses osas paiknes massiivne kaaristuga aidahoone. (v.foto 4)
Igasugused serbetid olid haaremidaamide eelistatuim maius ja magusast tekkinud hambavalu oli enamikule neist tuttav. Ent õige serbeti valmistamine tähendas vähemalt seitsmekümne miilist matka Olümpose mäe nõlvadele, kus kõrgetelt tippudelt korjati lund, mähiti see flanelli sisse ja toimetati muuladega Seraili. Enne kui toit lauale kanti, prooviti Kushane's, kas see mitte mürgitatud pole. Sõrmedega söömine oli haaremis omaette peenike kunst, kus põhirõhk pandi stiilsusele. Kõiki odaliske oli põhjalikult koolitatud, et nad täidaksid seda rituaali delikaatselt, meeldivalt ja graatsiliselt. Iga liigutus käe sirutamine, pöördumine, kummardus oli niisama täpselt välja töötatud ja treenitud nagu jaapanlannadel teetseremoonia juures, ning sisuliselt meenutas kogu rituaal täiuslikku tantsuetendust. Toitu võtsid naised parema käega (vasakut tarvitati mustemate ülesannete jaoks) ja tegid seda vaid kolme sõrmega, püüdes neid võimalikult
annaabi.ee 
