Kiri oli prantsuse keeles ja seal oli õeldud, et ta lõpetab oma haridusteed Hollandis. On arvatud, et selle kirjutamise ajal oli ta kolmteist. Prantsusmaal oli ta õukonnas ning kuninganna Mary ja Prantsusmaa kuninganna Claude saatja. Viimase juures õppis ta prantsuse keelt ja tutvus Prantsuse etiketiga. Kui ta oli umbkaudu kakskümmend, saabus ta Prantsusmaalt tagasi Inglismaale. 1522. aastal läks Anne kuningas Henry VII õukonda, kus ta saavutas kiiresti kuulsuse oma ilu ning stiilsusega. Teda on kirjeldatud kui perfektset naisõukondlast, oma graatsilise hoiaku ja stiilsete Prantsuse rõivastega. Lisaks mängis ta mitmeid pille, omas kaunist lauluhäält ja rääkis soravat prantsuse keelt. Ta olevat olnud intelligentne ja kiire mõtlemisega noor aadlik. 1526. aastal armus temasse kuningas Henry VII. Anne Boleyn keeldus algselt tema meelitustest ja isegi lahkus õukonnast, varjudes oma kodukohta, Heveri lossi. Siiski, juba aasta
Suuremates töödes on fantastiline element allutatud natuurile. ,,Olen realist", nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti lehtede paremikus avaldub see pigem sügavamalt ja peenemalt kui seni: tarvitseb vaadata selliseid lehti nagu ,,Claude" (1936, puugravüür), ,,Maastik Pariisi lähedal" (1937, ofort), ,,Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Niisamuti on stiilsusega. Kui ere, ekspressiivne, nooruslikku kujutlusjõudu ja värskust uhkav ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel temaealistel kunstnikel tingis kaasaminek realismilainega teatud stiilis lõtvumise. Viiraltiga seda ei juhtunud. Tõsi küll, teatud väsimust võib tema juures märgata; see avaldub viljakuse languses. Viimast
annaabi.ee 
