On valimiseelne aeg, kõik erakonnad ja poliitikud proovivad leida inimeste poolehoidu, andes igasuguseid lubadusi ja omaarust tehes inimeste elusid paremaks. Pärast ühte väsitavat tööpäeva sattusid Edgar Savisaar ja Andrus Ansip, täiesti juhuslikult, ühte restorani. Istudes ühe laua taga, veini juues ja probleemidest rääkides, vedasid mehed kihla (kusjuures lubasid üksteisele, et ei tee sohki), et kumb härrades saab T.H.Ilvesele ilusamad ja väärtuslikumad ja stiilsemad riided Eesti Vabariigi Aastapäevaks lasta teha. Järgmisel päeval alustanud mehed suurte mõtetega, et kuidas küll oma poliitilisele vastasele ära teha. Ostsid isegi mõned stiiliajakirjad ja mõtlesid ka stiliste appi kutsuda. Juhtusid kaks noort inimest, Noormees ja Preili, sellest kuulma ja hakkasid hauduma mõtteid, kuidas kaks poliitikut ninapidi vedada, sest et Edgar ega ka Andrus ei meeldinud ühelegi neist. Mida päevad edasi, seda rohkem närvi läksid Ansip ja Savisaar ja seda
maailmale aastal 1853. Nad tahtsid tutvustada ilu ja kunsti igale kodule. Nad arvasid, et hea maitse ja sisustusdisain juhib kõiki paremale elule. Gerhard Munthe imetles ja pidas kirjavahetust Carl Larssoniga ja 1895 aastal ta kuulutas, et teda võiks võrrelda Prantsuse kunstniku ja disaineriga Eugene Grassetiga ning Taani disaineri Thorvald Bindesbolliga. Munthe varasem töö oli mõjutatud naturalismist, aga 1880-test tulid tema töödesse abstraktsemad ja stiilsemad elemendid. See muutus oli ilmselt mõjutatud tema kasvavatest huvidest Jaapani kunsti, millega ta tutvus 1886. aastal. Sel suvel ühines ta Fleskumi kunstiühinguga. Mitmed uuringud näitavad, et mitmed osalised olid inspireeritud Jaapani kunstist, nende hulgas Gerhard Munthe. 1890, aasta jõuludeks sai Munthe raamatu Jaapani kunstist oma Taani kolleegilt Bernt Gronvoldilt. See oli ilmselt Madseni raamat tiitliga Japansk Malerkunst (Jaapani Maalikunst), välja antud 1885. aastal
väljast, paljude arust on see seest liigagi uhke. Kirikus käiakse igal pühapäeval jutlust kuulamas, kes ei käi, sellele vaadatakse kohe viltu. Kiriku lähedal asub hospidal, koht kus elavad vaesed ja haiged, kes elatuvad annetustest. Selle hoone sisemus ja välimus on üksluine ning nukker. Ühed esinduslikumad hooned on gildi-ja tsunftihooned, kus käivad koos kaupmehed ja käsitöölised. Väljast on nad väga uhked, nikerdused ustel ja puha, aga ma arvan, et nad on seest veelgi stiilsemad ning ilusamad. Suurema osa ülejäänud hoonetest moodustavad külg küljes kinni olevad elumajad. Puumaju ehitada ei tohi (punase kuke pärast), muidu saad trahvi. Toon näiteks minu maja, kus mina elan. Maja on paekivist, keldrikorrusel hoitakse igasuguseid aiasaadusi ning muud kola, esimesel korrusel on köök ning ühtlasi ka pagari töökoda, teisel elame mina ja Tõnu ning kolmandal elab peremees oma naisega