Kennedy (1957). ¤ Kirjandus peegeldab maailma. Ilukirjandus on kunstiline, isikupärane ja subjektiivne, mitte objektiivne ja erapooletu. ¤ Kirjandus erineb ajastuti: mis ühel ajastul on tõde, see teisel ajastul ei tarvitse olla. Ajastu annab tahes või tahtmata raamid, mille sees kirjanik oma isikupäraga tegutseb. Mõni ajastu seab eriti kindlad reeglid, nt klassitsism 17. ja 18. saj Euroopas, kus eeskuju võeti antiikkirjandusest, stiilipuhtuse nõuded pidasid rangelt lahus ülevat ja madalat, traagilist ja koomilist, keelevahendid olid kanoniseeritud (kindlaks määratud, reegliks muudetud), zanrid täpselt reeglistatud (nt draama kolme ühtsuse nõue). Sürrealismi, ühe 20. saj kunsti- ja kirjandusvoolu reegel on see, et reegleid pole, need kõik on sootuks kaotatud. ¤ Kirjandusteoste mõistmine, nende roll enamasti teiseneb aja jooksul, ka heade ja klassikasse kuuluvate teoste puhul on see nii
koomiksiraamatuid oma eripärase lugemisstrateegia, ootuste ja esteetikaga. Muidugi saab siia arvata ka lood, mis käsitlevad kaasaegset maailma. Kraavi 2005: 170; Granz 2003: 42) 3.3 Kunst Traditsiooniliselt kuuluvad kujutava kunsti valdkonda maal, skulptuur, graafika, arhitektuur ja tarbekunst. Uuemad visuaalse kunsti alaliigid on fotograafia ja meediakunst. (Kraavi 2005: 200) Postmodernne kunst tunnistab ainult teatud asju omasteks ja välistab teisi. Ta valib pigem ebapuhtuse kui modernse stiilipuhtuse. (Grenz 2003: 37-38) Postmodernsed kunstnikud ei näe stiiliküllust ainult tähelepanu võitmise vahendina. Nende kiindumus on sügavam. See on osa üldisest postmodernsest suhtumisest ning soovist esitada väljakutse modernismi võimule, nagu see väljendub institutsioonides ja kanoonilistes traditsioonides. Postmodernistid püüavad minetada 6
kavatiste juures ja nende grupeerimisega. Tihti esinevad kõik kolm stiili ühes ja samas ehitises: dooria kui kõige rangem ja tugevam alumisel korrusel, joonia stiil teisel korrusel, korintose stiil kolmandal (vt. Lisa 1). Üldiselt peeti kinni kreeka vormidest, kuid neid ei käsitletud puhtalt; stiilide omavoliline segamine on tavaline nähtus rooma ehituskunstis. Igal juhul aga püüti toonitada toredust, mitmekesisust ja rikkalikkust, hüljates stiilipuhtuse ja konstruktiivse loogika. Rooma arhitektuuri iseärasusist ja veidrusist võiks näiteks esile tõsta, et roomlased kandsid kreeka templi lameda lae kassetid üle mitmesugustele võlvpindadele: lihtne kaar varustati samasuguse profileeringuga, nagu see oli arhitraavil; peakorruse peale asetati atika ehk poolkorrus, nagu seda näeme eriti triumfikaartel (vt. Lisa 2). Eenduva samba peale asetati osa
Kitsamalt: 18. saj 19. saj algus Prometheus" Prantsusmaal juba 17. saj Johann Wolfgang von Goethe Nicolas Boileau-Despréaux (1636 (17491832) 1711), Iphigenie aufTauris, ,,Faust" (II osa) L'art poétique (,,Luulekunst", 1674) jne Klassitsism Klassitsism Boileau' esteetilised põhimõtted: Vormiselgus kontrastide kaudu Mõistuspärasus Stiilipuhtuse ja maitse nõuded Antiikeeskujude järgimine (üleva ja Tõde kui ilu kriteerium madala, traagilise ja koomilise range Selgus lahushoidmine) Vormitäius Piiritletud ja reeglistatud zanrid Kõige ,,õilsamad" zanrid: Prantsuse klassitsism tragöödia, Pierre Corneille (160684): Horace, kangelaseepos Cinna,
annaabi.ee 
