kroonitud sakmelise rinnatisega. Olulised stiilitunnused on ka ülejäänud, väiksemamõõdulised tornid, teravkaarsed ja pilujad aknad, astmikfrontoonid, kõrged korstnapiibud, tugipiilarid, masikulii karniisid, dekoratiivsed müüriankrud jms. Lossi sissepääsu katab tudorkaarne veranda. Selle kaare all on akustiline efekt. Ühes nurgas sosistatu on teises nurgas kuuldav. Hippius on öelnud: ,,Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem ainult konstruktiivne küsimus- sel on sügavam tagapõhi, mis seostub traditsioonilise kunstisümboolikaga." (A. Hein, 2003) Kogu ehituse juures on teatav romantiline joon. See jätkub ka interjööris. Peauksest sisenedes satume vestibüüli. See on kaheksanurkne ruum, mis on konstrueeritud keeruka võlvisüsteemiga. Võlvikaared toetuvad kanneleerimata korintose sammastele. Uksest sisenedes näeb otsevaates teravkaarelist seinaava, mille tagant paljastub trepp. Varem asetses
Ka Hippius oli saanud loomingulist innustust keskaegsest ehituskunstist. Hippius suhtus oma töösse äärmiselt loominguliselt. 1867. aastal võttis ta osa Berliini toomkiriku konkursist. Sel perioodil avaldas ta ka mitmeid artikleid, kus põhjendas oma seisukohti. Nii on ta kirjutanud oma 1871. aastal avaldatud töös "Darf der Dom von Berlin ein Kuppelbau sain?" järgmised read: "Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem, üksnes konstruktsiooniline küsimus vaid sellel on sügavam tagapõhi, mis seostub traditsioonilise kunstisümboolikaga." Terve elu oli Hippius seotud nooremate põlvkondade õpetamisega. Õppejõu töö sidus teda mitme Peterburi õppeasutusega, sealhulgas Katariina Instituudi, Peterburi Ehituskooli ja Stieglitzi kunstikooliga. Aastal 1865 anti Hippiusele akadeemiku tiitel ja 1879 sai ta professoriks. "O. P. Hippius oli arhitekt, kes eluaeg vaevas ennast
annaabi.ee 
