Ta töötas Vanemuise teatris, Noorsooteatri kirjandusala juhatajana ning hiljem ka samas teatris lavastajana. 1992-2003 töötas Unt Draamateatris lavastajana, kus hakkas alles ise järjepidevalt lavastama, pärast seda jäi vabakutseliseks. Temast sai eesti teatri üks huvitavamaid rezisööre. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Unt viis edasi 1960.-1970. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtted, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht. Mati Unt rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis domineeris ka hiljem
küüditatutele tagasi nende hea nimi ja au. Sama suunda jätkeas Karusoo 90-ndail Draamateatris tehtud lavastustega ,,Kured läinud, kurjad ilmad" ning ,,Küüdipoisid". Esimese aluseks oli elulugude kogumisvõistlusele laekunud lood armastusest. 19.Mati Unt kui postmodernistlik lavastaja: milles avaldub tema rezii postmodernistlikkus, tooge näiteid lavastustest. Ta viis edasi 1960. - 70. aastate modernistliku metafooriteatri traditsiooni, kasutades samalaadseid stiiliprintsiipe ja vormivõtteid, mis aga murduvad läbi postmodernse maailmataju ja mõtteviisi prisma. Ta oli äärmiselt ajatundlik. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes. Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Tsensuuri varisedes alustas ta absurdidraama lavastamist.
annaabi.ee 
